Eesti Muinsuskaitse Ümarlaua
koosolek nr 2

15. aprill 2008.a k16.00-19.00
Kultuuriministeerium

Juhatas:

Mika Orava

Protokollis:

Marju Reismaa

Osalesid:

Ümarlaua liikmed:

1. Ülari Alamets, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus
2. Indrek Allmann, Eesti Arhitektide Liit
3. Boris Dubovik, Tallinna Kultuuriväärtuste Amet
4. Lilian Hansar, Eesti Kunstiakadeemia
5. Alvar Ild, SRV Kinnisvara
6. Mae Juske, MTÜ Eesti Veskivaramu 
7. Rein Kilk, Transcom AS
8. Silver Kommusaar, MTÜ Vanaajamaja
9. Jüri Kuuskemaa, Eesti Muinsuskaitse Selts
10. Sakarias Lepik, Eesti Apostlik-õigeusu Kirik
11. Mati Maanas, Eesti Evangeelne Luterlik Kirik
12. Mika Orava, OÜ Seeniori Majad 
13. Liisa Pakosta, ajakiri Tehnikamaailm, Kodu ja Ehitus
14. Anton Pärn, Kultuuriministeerium
15. Margit Pärtel, Eesti Maaomavalitsuste Liit
16. Kalev Uustalu, Muinsuskaitseamet
17. Trivimi Velliste, Riigikogu muinsuskaitse ühendus

Töörühmade liikmed:

   1. Tiit Masso, ehituskonsultant Tiit Masso OÜ

Ümarlaua liikmetest puudusid:

1. Andrus Treier
2. Jaanus Kiili
3. Juhan Maiste
4. Tõnu Kiviloo

Päevakord:

1. Päevakorra kinnitamine
2. Ümarlaua liikme väljavahetamise ettepanek
3. Ülevaade tehtust
4. Töörühmade ettekanded ja arutelu
5. Arutelu, kas töörühmade töötulemustest formeerub dokument "Ümarlaua ettepanekud"
6. Ettepanekud järgmise ümarlaua koosolekuks

1. Koosoleku päevakorra kinnitamine

Mika Orava tutvustas koosoleku päevakorda.
Liisa Pakosta tegi ettepaneku muuta päevakorrapunktide 4 ja 5 omavahelist järjekorda, mis ei leidnud toetust.

Otsustati: Kinnitada koosoleku päevakord.

2. Ümarlaua liikme väljavahetamise ettepanek

Mika Orava teavitas Eesti Maaomavalitsuse Liidult saabunud ettepanekust määrata Kurmet Müürsepa asemele Rebala muinsuskaitseala juhataja Margit Pärtel.

Otsustati: Kinnitada Margit Pärtel Eesti Muinsuskaitse Ümarlaua liikmeks.

3. Ülevaade tehtust

Mika Orava andis ülevaate tehtust ja tänas kõigi töörühmade liikmeid ning assistente operatiivse ja asjaliku töö eest: toimunud on kõigi töörühmade koosolekud. Rahastamise ja seadusandluse töörühmad on koos käinud 2 korda, teised 1 kord. Muinsuskaitseameti (edaspidi MKA) töökorralduse töörühma ettepanekud on juba ka töösse läinud: toimunud on nõupidamine Eesti Maksu- ja Tolliameti esindajatega klienditeeninduse koolituse korraldamise teemal.

4. Töörühmade ettekanded

Leele Välja andis ülevaate kultuurimälestiste nimekirjade töörühma ettepanekutest (vt lisa 1).

Järgnes arutelu:

Orava: igal ettepanekul võiks olla ka tähtaeg. Ülle Juki sõnul olevat enne suvepuhkusi võimalik läbi vaadata mälestiste nimekiri, et võtta välja mälestised, mida enam ei ole olemas.

Dubovik: kas on vaja muuta seadust, et saaks puhastada nimekirja nendest mälestistest, mille puhul ei saa aru, miks see on üldse kunagi kaitse alla võetud?

Välja: kui leiame praegu, et objektil ei ole mälestise tunnuseid ja võtame selle alusel kaitse alt ära, siis see ei ole seadusega vastuolus.

Kilk: mälestised võiks jagada klassidesse ning kustutada tohiks nimekirjast ainult madalamast klassist mälestisi.

Välja: gradatsiooni ei ole vaja, kui suudame kirja panna iga objekti puhul mälestise tunnused. Umbes poolte objektide puhul ei ole võimalik piire tõmmata, millisesse klassi see peaks kuuluma.

Pärn: aga kuidas hinnata seda, mis jääb maa alla – s.t kuidas võrrelda arheoloogiamälestiste olulisust? Keeruline ka kunstimälestiste puhul.

Kuuskemaa: rahvusvahelise, rahvusliku ja kohaliku tähtsusega objekte peaks siiski seaduses kajastama. Küla sepikoda ei peaks viima raekojaga samale tasemele.

Pakosta: ei soovita, et muinsuskaitseametnikud hakkaksid mälestis mälestise haaval kodanike kirjadele vastama, kas on mälestise tunnused objektil või mitte.
Kindlasti teha enne metoodika valmis. Getty Instituut on koostanud väärtuste määratlemise metoodika (saadan selle e-postiga näiteks). Tuleb valida kahe suuna vahel: kas gradatsiooni süsteem või järgneb mälestiseks kuulutamisele automaatselt väga täpne kaitsekohustuse teatis.

Kilk: avada meililist, kus saaks seda teemat edasi arutada.

Orava: ümarlaua veebilehel on olemas blogi, kus saab mõtteid vahetada.

Kilk: teha nii horisontaalne kui ka vertikaalne gradatsioon, s.t kirikute lõikes, mõisate lõikas jne.

Orava: mälestiste nimikiri on kõige alus. Alustada sellest, et võtta ära objektid, mida füüsiliselt enam ei ole.

Pärtel: arheoloogia nimekirja, mis on väga pikk, ei jõua kindlasti enne puhkusi läbi vaadata.

Orava: tõsi, arheoloogia on omaette teema. Võtame hetkel ette arhitektuurimälestised.

Hansar: kas meie pädevuses on anda tähtaegu? Pigem mitte. Nimekirja ülevaatamine ei ole lihtsalt vaatamine, paljudel juhtudel peab kohal käima. Ka dokumentatsiooni koostamine võtab aega.
Praegu väljastatavates kaitsekohustuse teatistes (edaspidi KKT) on mälestise tunnused alati sõnastatud. Hakata tagantjärgi mälestistel tunnuseid määrama maakonnainspektorid ei suuda, tuleb kohale sõita. Seda tegevust peaks MKA sisse ostma.

Pärn: nõukogude ajal olid mõisad kompleksidena kaitse all. Kuid siis tegeldi enamasti peahoonetega, kõrvalhoonetele pöörati vähem tähelepanu – olid lihtsalt loeteluna. Numeratsiooni sissetoomisega viidi need objektid konkreetsemale alusele.

Välja: numeratsiooni saab mitmeti käsitleda: number või koosneda mitmest osast. Eesmärk on kompleksi tervikuna käsitleda.

Orava: ettepanek MKA-le alustada nimekirjade läbivaatamisega.

Leppik: küsimus on selles, millise kontseptsiooni valime. See peaks olema töörühma edasine töö.

Välja: iga maakonna võib jagada kolmeks mälestiste liikide järgi ja alustada grupiga, mis on olulisem hetkel.

Dubovik: see ei ole inspektori töö. Tuleks moodustada komisjon.

Pakosta: tuleb alustada teoreetilistest küsimustest, milleta ei saa edasi minna. Metoodilised alused küsimuste lahendamiseks peavad kõigepealt olemas olema.

Kilk: peaks kindlasti seda teemat meililistis või blogis edasi arutama.

Juske: kui mälestiste omanikud saavad teada, et kõigi mälestiste puhul ei olegi teada nende tunnuseid, kas see võib probleeme tekitada?

Pakosta: ei, see ei ole probleem, sest kui objekt on kuulutatud mälestiseks, siis on ta seda hoolimata sellest, kas tunnused on täpselt kirjeldatud. Analoogia: inimese tunnused ei ole määratletud, kuid tappa teda sellest hoolimata ei tohi.

Otsustati:


Liisa Pakosta andis ülevaate hariduse ja koolitustegevuse töörühma ettepanekutest (vt lisa 2) ning tutvustas teemaderingi, mida töörühm arutab järgnevatel koosolekutel:

• Kutsestandardite valdkond (konservaator, arhitekt). Koostööpartneriks kaasata Kutseühingud. Valdkonna problemaatikaga töörühmas tegelevad Lilian Hansar ja Jüri Soolep.
• Kutsehariduse valdkond. Üle vaadata kutsehariduskoolides antavad restaureerimise õppekava ja välja töötada õppestandard. Toomas Liivamägi kaardistab kutsehariduses restaureerimisealase õppekavade ülevaatamise, mille alusel saab alustada õppestandardi väljatöötamist. Koostööpartnerid õppestandardi väljatöötamisel eriala ühingud, SRIKid, praktikud.
• Kaasata töörühma töösse SRIKid (Tartust Kristiina Kurm), linnaosade seltsid. Kes kodanikualgatuse korras on koolitustegevusse aktiivselt sekkunud.

Järgnes arutelu:

Pärtel: et mitte jääda linnakeskseks, siis võiks muinsuskaitset käsitleda laiemalt kui ehitised. Koolist saadud haridus peaks olema aluseks, et edaspidi oma teadmisi täiendama. Kas on põhikooli asi krohvi ja viimistlusmaterjalide teemat käsitleda? Kindlasti on aga vaja muinsuskaitse üldkontseptsiooni tutvustada.
Veel üks sihtrühm: muinsuskaitse teema tutvustamine sõjaväelastele.

Pärn: kultuuriväärtuste kaitse kohta relvakonflikti korral sõlmisid Kultuuriministeerium ja Kaitseministeerium käesoleva aasta jaanuaris koostöömemorandum. See hõlmab ühe tegevusena ka sõjaväelaste koolitust.

Juske: elukestva õppe teema katmiseks on Eestis vastav võrgustik olemas. Kui teha ettepanek, siis kindlasti ollakse nõus muinsuskaitse teemal kursusi korraldama.
Teine tähtis asi, millele tähelepanu pöörata, on vaimne pärand – käsitööoskused, mis kaovad.

Leppik: temaatikate integreerimine ainekavades on tervitatav nähtus.

Otsustati:



Trivimi Velliste andis ülevaate muinsuskaitse seadusandluse töörühma aruteludest:

• Hetkel kehtivas seaduses ei ole järelevalve organi ehk MKA ja omaniku vaheline tasakaal paigas. Vastavalt valitsevale olukorrale on MKA muutunud pigem karistusasutuseks, kes ei ole võimeline tegema koostööd muinsuskaitse objektide omanikega.
• MKA eelarves puuduvad mitmed vajalikud rahalised vahendid, nt ametnike koolitamiseks. Rahaliste vahendite puudumine ei tohiks olla takistuseks muinsuskaitse tagamisel.
• Mälestiste osas peab valitsema gradatsioon st liigendus, kuna objektid on erinevate kaitse vajadustega tulenevalt nende ehituslikest, kultuurilisest ja ajaloolistest väärtustest. Seoses sellega on oluline uues seaduses kujundada välja gradatsiooni süsteem (nt aastaarvude alusel).
• Muinsuskaitseseadus (edaspidi MuKS) kohustab omanikule/valdajale väljastama KKT. Praktikas on see mälestisega seotud subjektile informeeriva iseloomuga, mis ei sea kummalegi poolele mingeid kohustusi ega anna õigusi. Esiteks kirjutavad paljudele KKT-le alla mälestise omaniku volitatud esindajad või valdajad, teiseks korratakse üle enamasti MuKSi sätteid, kolmandaks ei toimi kohustus omanikul anda mälestise võõrandamisel KKT üle. Pealegi on KKT vormiliselt leping, millele kirjutab mälestise omanik/valdaja alla ning pole regulatsiooni, kuidas kirjutab sellele alla mälestise uus omanik, sest MKA esindaja ei ole lepingu sõlmimise juures. KKT loobumist võiks reguleerida mälestise kitsendused kinnistusraamatu kande kaudu. See hoiaks rahalisi vahendeid kokku ja võimaldaks loobuta kasutust toimingust. Uute mälestiste kaitse alla võtmisel võiks reguleerida seda kirjaliku teatega. Omaniku või valdaja õiguste piiramine on lubatud ainult haldusaktiga. KKT ei ole seda – seega õiguslikud probleemid. KKT-ga seonduv vajab täpsemat analüüsi. Koosolekul pakuti kaitsekohustuse teatise osas järgmisi lahendusi: a) anda kaitsekohustuse teatisele haldusakti jõud (ministri käskkiri/peadirektori kiri); b) loobuda kaitsekohustuse teatisest.
  
• Allveearheoloogia kaitse küsimus.
• Suurendada kohalike omavalitsuste (edaspidi KOV) järelevalve rolli – siis on sunnitud rohkem teemaga tegelema, koolitama oma ametnikke, laieneb teadlikkus ja süvenemine muinsuskaitse teemasse. Kuid on ka oht, et ei suuda kanda seda suurendatud rolli. Ehitusnõunikel peaksid olema kohustuslikus korras elementaarsed muinsuskaitsealased teadmised.
• Mälestiste tähistamise küsimus – kas saaks panna kohustuseks (kasvõi osaliselt) KOV-dele?
• Ajutise kaitse alla võtmise kriteeriumid – mitu kuud on kõige mõistlikum aeg? Ei tohiks olla liiga kaua ajutise kaitse all – külmutab elu, tekitab probleeme, ei ole hea ka muinsuskaitse mainele. Ühe võimalusena pakuti kaitse perioodi ühtlustamist 6 kuu peale, seda nii vallasasjadel, kui ka kinnisasjadel. Tekitas arutelu, kuna vallasasjade puhul on ekspertide arv väike ja nende töökoormus suur, seega praktikas on suur tõenäosus, et 6 kuu jooksul ei jõuta läbi viia vastavat ekspertiisi.
• Museaalid – varad võiks olla kaitsta muuseumiseadusega, puudub vajadus mälestisena topelt kaitsta.
• Kinnismälestisi peab tähistama, vallamälestisi võib tähistada.
• Muinsuskaitseala põhimääruse koostamine – KOV-i roll selles? Kas ainult seisukoha ärakuulamine või suurem kaasarääkimisõigus?
• Pärimise puhul ei ole mõtet MKA-t koormata. Kord peaks olema lihtsam.
• Mälestiste sundvõõrandamise küsimus – ei ole pretsedenti praeguseks. Peaks õiguslikult lihtsamaks muutma. Probleem: kui riik sundvõõrandab mälestise, siis kust võetakse miljonid selle kordategemiseks.
• Avaliku juurdepääsu küsimus.
• Ostueesõiguse küsimus – riigil on ostueesõigus, kuid see võiks olla ka naabrerkinnisasja omanikul.
• Kinnisasja ja kinnistu mõiste küsimus (notarid saavad erinevalt aru) – vajab täpsustamist.
• Vaja ühitada MuKS ehitusseaduse ja planeerimisseadusega (nt miljööväärtuse mõiste).

Velliste informeeris, et riigikogu muinsuskaitse ühendus on tõstatanud küsimuse kultuuripärandi põhiseaduslikust kaitsest. 13. mail toimub sel teemal arutelu Toompeal valges saalis, kuhu on ka Ümarlaua liikmed kutsutud.

Põhiseadusesse sai tehtud parandus keele kaitse kohta – sellel on sümboolne väärtus, isegi kui sellest ei tule mingit otsest kasu. Kahju ei tule kindlasti, kui tõstatatakse teema.

Järgnes arutelu:

Hansar: mida haldusaktiks muutmine tähendab?

Liivik: kui dokument on haldusakt, siis selle saaja ei pea seda allkirjastama. Väljastusfakt on oluline sel puhul, mitte kättesaamise fakt.

Velliste: üks asi on õiguslik kaal, teine on sisuline kaal. Kas saaks infomeerida muul moel, et asendada praegu tehtavat suurt tööd?

Pärtel: muinsuskaitsealal elavatele omanikele ei väljastata üldse KKT-d. Nemad ei ole tihtipeale ostu-müügi korral teadlikud, millised piirangud kaasnevad.

Orava: töörühm on käinud umbes poole MuKS-st läbi; kui teine pool on ka läbi vaadatud, siis teha konkreetsed ettepanekud.
Mitmetest töörühmadest tulevad välja teemad, mis puudutavad seadust – töörühmad peaksid omavahel info vahetama.

Leppik: teen töörühmale ettepaneku esitada ümarlauale seadusemuudatuste ettepanekud.

Mõned küsimused:

• Riigikontrolli aruandes käsitletakse ka sunniraha teemat. Kas töörühm käsitles seda küsimust?
• Kas arutati seadust kui tervikut? MuKS on väga segane seadus – osa sätteid väga lahti kirjutatud (nt tegevusloa taotlemine, mis ei peaks seaduses olema), enamus mitte.
• Muinsuskaitse Nõukogu ja selle suhe Ümarlauaga?
• Kas muinsuskaitsealadest on juttu olnud?

Velliste: praegune üldkontseptsioon on omas ajas saavutatud kompromiss, seetõttu ka osad asjad detailselt lahti kirjutatud.
Muinsuskaitse Nõukogu vs Ümarlaud > on ju veel ka riigikogu muinsuskaitse ühendus, muinsuskaitse selts – see peaks olema sünergiline protsess, mis toob värskeid tuuli, võimaldab ajurünnakutena ettepanekuid koguda. Mingi aja pärast saab siis ka muudetud seaduse vastu võtta.
Sunniraha küsimust ei ole veel jõudnud arutada. Juristide seas levinud arvamus, et ei saa seda väga kõrgeks ajada.

Dubovik: sunniraha praegust suurust iseloomustab see, et sunniraha määramise korral küsitakse, kas saab aasta ette maksta.

Uustalu: kõiki asju ei ole töörühm veel jõudnud arutada, hetkel jõutud 20-30 paragrahvi vahele.

Orava: jah, kaitsealade probleemi on arutatud. Ka Muinsuskaitse Nõukogu rolli on arutatud.

Ild: kas sunniraha on kõige parem vahend? Mida oleme teinud, et positiivselt ärgitada mälestisi hoidma?

Otsustati:



Alvar Ild andis ülevaate muinsuskaitse rahastamise töörühma ettepanekutest (vt lisa 3).

Järgnes arutelu:

Velliste: milliste mehhanismidega saaks tekitada olukorra, et mõjukad kinnisvaraomanikud järgiksid nt Kilgi eeskuju.

Ild: kahjuks prevaleerib enamuse puhul kasumi saamise soov.

Kilk: koostada mingi raamistik – kui keegi teeb tähtajaks nõuetele vastavalt mälestise korda, siis saaks osa raha tagasi.

Dubovik: meie majanduslikus olukorras ei ole võimalik miljonilistest toetustest rääkida. Maamaks ja pangalaen (riigi tagatis) oleksid parimad stiimulid omanikele.

Velliste: survestada on vaja äri- ja turundusringkondi, kes toetaksid kultuuripärandit. Rohkem on vaja liidreid nende hulgas.

Orava: oluline punkt on see, et riik ei maksaks kinni mitte kogu restaureerimise maksumust, vaid seda osa, mille võrra hind on kallim tulenevalt sellest, et tegemist on mälestistega.
Vaja suurendada MKA eelarvet, luua uurimisosakond, toetada koolituste korraldamist.

Hansar: kõigepealt maakonnainspektoreid juurde, siis uurimisosakond.

Dubovik: teine probleem on see, et isegi kui raha oleks, siis ei ole piisavalt tegijaid, et seda raha kulutada.

Otsustati:



Olev Liivik andis ülevaate muinsuskaitsekorralduse õiguspädevuse ja kompetentsi töörühma ettepanekutest (vt lisa 4)

Järgnes arutelu:

Hansar: KOV-de roll võiks olla suurem, et tekiks vastutus. Samas, kaitsealade piiride kooskõlastamiseks ei ole KOV-d hetkel valmis.

Olen eriarvamusel, kui ilma analüüsita kritiseeritakse asju. Projektide kooskõlastamise komisjon ei peaks vastutama projektide taseme eest. Linnavalitsus annab projekteerimistingimused, iga amet kontrollib vastavust nende valdkonnaga seotud tingimustele. Sama süsteem peaks kehtima muinsuskaitses: komisjon ei saa vaadata, kas ventilatsioon toimib vm tehnilisi detaile.

Allmann: projekteerija otsib pigem partnerit – s.t arutelu komisjonis. Märge "läbi vaadatud" või "kooskõlastatud" ei olegi projekteerija jaoks niivõrd oluline.

Orava: ressursipuudus ei ole õigustus tegemaks mingeid asju valesti.

Hansar: projekteerija peab ka vastutama oma töö eest.

Alamets: ehitusekspert kontrollib EAS-s projekti vastavust nõuetele.

Allmann: projekteerija vastutus võiks suureneda. Samas on meie poliitika olnud see, et termin "projekteerija" on väga liberaalne. Seda tuleb muuta – kutsekoda on üks võimalus. Ehitusseaduse muutmisel see ettepanek läbi ei läinud (jäi, et kutsetunnistus või registreering).

Ild: juriidiliselt on vastustus selles mahus, mis läheb valesti.

Masso: Eestis võib peaaegu igaüks projekteerida, umbes pooled on võhikud. Olen teinud mitmeid ekspertiise projektidele, mille puhul maja kukuks kokku, kui selle järgi ehitada.
Tuleks tõkestada selliste vigaste projektide tee ehituseks. Tööjooniste alusel peaks loa andma. Ekspertiisid peaksid olema spetsiifilised, KOV-l seda pädevust ei ole.

Alamets: EAS kontrollib, kas ehitusluba on välja antud nõuetekohaselt, enne kui tehakse rahastusotsus.

Otsustati:



Mika Orava andis ülevaate Muinsuskaitseameti töökorralduse töörühma ettepanekutest (lisa 5)

Järgnes arutelu:

Uustalu: omanikud on tõepoolest tõstatanud probleemi, et võiks saada kuskilt mujalt, lisaks MKAle, ekspertarvamuse.

Allmann: meil on korraldatud nii, et kui inimesel tekib probleem, et KOV ei kooskõlasta projekti ja ta ei ole nõus sellega, siis EAL-l on ekspertgrupp, mis määrab eksperdi ja eestseisus kinnitab ekspertiisi (tasuline).

Otsustati:



Ajapuudusel ei käsitletud päevakorrapunkte 5 ja 6.


Mika Orava
Eesti muinsuskaitse ümarlaua esimees                    

Marju Reismaa
Protokollija,
Muinsuskaitse rahastamise töörühma assistent


[1] - Ülle Jukk ei osalenud koosolekul, kuid edastas oma kommentaari: Meil oli sellel teemal Mika Oravaga juttu, aga see puudutas esialgu kinnismälestisi ja vastava teabe kogumist. Nende kohta, mis on hävinud või totaalselt mälestise tunnused kaotanud, kogutakse tõesti nüüd kevadel maakonnainspektoritelt informatsiooni, mille põhjal vastava ala peainspektorid peavad hakkama edasi toimetama. Lihtsam on seda koguda nö maapealsete visuaalsest nähtavate mälestiste kohta (arhitektuur, ajalugu), arheoloogia osas keerulisem. Vallasmälestiste osas tuleb kogu nimekiri objekthaaval läbi töötada (maakonnainspektor ei ole selleks enamasti ise suuteline) ja see on reaalne mitte vähem kui 2 aasta jooksul. Iseasi, kas selline ühe osaga toimetamine on otstarbekas. Pigem tuleks ikka iga maakond iga liigi osas kompleksselt ette võtta ja sorteerida välja need, mida enam pole või on ekslikult kaitse alla võetud; need, mille nimetus vajab täpsustamist, jne.

Lisa 1

EESTI MUINSUSKAITSE ÜMARLAUA
KULTUURIMÄLESTISTE NIMEKIRJADE
TÖÖGRUPI ETTEPANEKUD

I  NIMEKIRJADE ÜLEVAATAMINE JA METOODIKA NIMEKIRJADE SISULISEKS KORRASTAMISEKS

Põhiküsimus – vaadata üle olemasolevad nimekirjad. Kultuurimälestiste riiklik register peaks vastama tegelikkusele. Eesmärk ei ole nimekirjade vähendamine, vaid kriitiline analüüs. Muinsuskaitse imagoloogiliselt oleks see väga hea. Kui kehtiv nimekiri saab kriitiliselt üle vaadatud ja täpsustatud, pole gradatsioon vajalik.

Arhitektuuri-, arheoloogia- ja kunstimälestiste nimekirjade ülevaatamine ei pea toimuma korraga. Kõik alaliigid vajavad erinevaid spetsialisti ega ole üksteisest väga suures sõltuvuses. Kunstil ja arhitektuuril on teatud kokkupuutepunkte.

1. etapp – maakonnainspektorid vaatavad oma nimekirjad üle:

• Kas nimekirjas on objekte, mida ei ole enam olemas? Kõikide maakondade kohta on olemas kohalike inspektorite koostatud ülevaated mälestise seisunditest, kus on mh ära toodud ka need, mis on hävinud. Mõned on selgelt nõrgemad maakonnad, kus võib-olla täielik ülevaade puudub. Omaette probleem on igasugused suhteliselt perifeersed mälestised maastikul (mõned ohvriallikad, kultusekivid jne), mida lihtsalt ei leita üles ja mille kohta on rakse otsustada, kas nad on hävinud või lihtsalt info nende täpse asukoha kohta on kaduma läinud. Sama teema võib olla mõnede vallasmälestistega: näiteks arvatakse, et mingi küünlajalg on varastatud või hävinud, sest seda ei leita, aastaid hiljem aga selgub, et see on eelmise kirikuõpetaja lese kätte jäänud vms.
• Kas nimekirjas on objekte topeltnumbritega? Paljud objektid on kaitse all kahe numbriga. Nt Pärnus kaks koolimaja, mis nii ajaloo- kui arhitektuurimälestis. Tallinnas Salme tn 15/ Tõllu tn 8 on registris kahe numbriga kaitse all jne.

2. etapp – kui objektide reaalne olemasolu on kontrollitud, saab minna edasi mälestise tunnuste ülevaatamise jm ettepanekutega.

• Kas kõikidel kaitsealustel objektidel on üldse mälestise tunnused? Nt Sindis on ca 15 hoonet, millel pole mingeid mälestise tunnuseid, need on tüüplahendused, millest ei pea kõik kaitse all olema, piisab ühest/mõnest.

3. etapp – tunnuste ülevaatamisest omakorda tekib ettepanek mingeid objekte kompleksina kaitsta.

• Vt Laiuse kiriku näide, kus saaks rakendada kompleksina kaitset.

II  KOMPLEKSINA KAITSE ALLA VÕTMINE/KAITSMINE

Kui mälestise tunnus on "osa tervikust", peakski kaitse alla võtma terviku. Kui tekkis kultuurimälestiste register, tekkis ka üksikobjektina kaitse alla võtmine – igal objektil pidi olema oma number. Tegelikult on mõistlik paljudel juhtudel kasutada kompleksi mõistet. Asjade-objektide arv saab olla komplekti kirjeldus. Nt Laiuse kiriku kompleksis on 6 erineva numbriga mälestist, lisaks kiriku vallasmälestised:

• Laiuse kirik (arhitektuur reg nr 23927)
• Laiuse kirikuaed (arhitektuur ja arheoloogia 23928)
• Laiuse kirikuaia piirdemüür (arhitektuur 23929)
• Laiuse kirikuaia piirdemüüri värav (kunst 20208)
• Ratasrist kirikuaias (kunst 14175)
• Laiuse pastoraadi peahoone (arhitektuur 23930).
• lisaks kirikus kunstimälestised...

Kompleksi mõiste kasuks räägib ka, et praegu tehakse kõigile objektidele eraldi kaitsekohustuse teatised ja eritingimused. Loogiline oleks teha üks, oleks rahaline kokkuhoid ja toimiks ka naabrivalvena, kui kompleksil on mitu omanikku. Seadusandlikult tähendab see, et eritingimused võib teha ka kompleksi ühe osa kohta, aga seal peab kindlasti viitama kompleksi teistele osadele.

Erinevate omanike puhul võiks olla ka eelisostuõigus teise osa omanikul.

Mõnel juhul võiks kunstimälestis olla osa arhitektuurimälestisest, nt portaalid, seinamaalingud jm arhitektuuri osad kaitsta arhitektuurimälestisega koos.

Teine võimalus kompleksi kompleksina säilitada oleks terviklik restaureerimiskontseptsioon, mis hõlmaks kogu kompleksi, selle peaks tellima siis Muinsuskaitseamet.

III  OLEMASOLEVATE MÄLESTISTEL TUNNUSTE
ÜLE VAATAMINE/ MÄÄRAMINE

Paljudel mälestistel pole tunnuseid määratud, paljude osas puudub ühene arusaam tunnustest. Ka kaitse alt ära võtta saab üksnes juhul, kui mälestis on kaotanud oma tunnused (või hävinud). Tunnuste ülevaatamine nimekirja põhiselt. 75% on ilmselt probleemideta objektid. Muinsuskaitseameti "Eksperthinnangu koostamise juhend" on sisuliselt dokument, kuidas määrata mälestise tunnuseid. Praegu teeb kas peainspektor või ostetakse sisse.

IV  MOODUSTADA ARHEOLOOGIA VALDKONNA TÖÖGRUPP SARNASELT 20. SAJ ARHITEKTUURI TÖÖGRUPIGA;

SÕNASTADA ARHEOLOOGIAMÄLESTISE KRITEERIUMID

Arheoloogia valdkonnas puudub kõige üldisem metoodika ja arusaam mälestise tunnustest. Vaja kontseptuaalset kaitset, mälestise tunnuste defineerimine. Vaja on tööjuhend (arheoloogia ABC trükis) nii inspektorile kui inimesele. See peab olema avalikult presenteeritav, inimestele arusaadav: mis on arheoloogia, mälestise tunnuste sõnastamine, määrata üldmõisted, sõnavara, terminid jne.

Praegu on probleemiks ka see, et osa maa-alalisi mälestisi, kus on selgelt olemas arheoloogiline kontekst, on arvel ajaloomälestistena, mitte arheoloogiana, nii et täht-tähelt seadust lugedes arheoloogilist järelvalvet või arheoloogilisi eeluuringuid ei saagi nõuda. Näiteks Kalamaja ja Kopli kalmistupargid Tallinnas ja üldse kõik uuemad kirikuaiad, kus kaevetööde järelvalve eeldab siiski arheoloogilist kvalifikatsiooni.

Seadusandluse ja rahastamise kohta veel:

Kui muinsuskaitseseaduses ette näha, et kaitse alla saab võtta valdavalt alusuuringute olemasolul, siis tekiks riigil ka kohustus uuringuid rahastada.

Paljud alusuuringud on tänaseks kausta seisma jäänud. Tuleks ette võtta teostatud alusuuringud ja otsustada, kuidas nendes tehtud ettepanekutega edasi minna.

Lisa 2

HARIDUSE JA KOOLITUSTEGEVUS
TÖÖRÜHMA ETTEPANEKUD

1. Pöördumine Haridusministeeriumi poole üldhariduse õppekavadesse kultuuriväärtuste, koduloo, tehiskeskkonna õpetuse/märksõna sisse toomiseks (nii valikainetena kui ka läbiva teemana). Pöördumise teksti ettepanek on esitatud allpool.

2. Edastada Muinsuskaitseametile ettepanek trükise “Mälestise omaniku käsiraamatu” välja andmiseks (koos ülesehituse ja sisukorraga). Sellise trükise näol oleks tegemist elementaarse brošüüriga, mis aitaks mälestise omanikul, valdajal, kasutajal aru saada, kuidas ta peab toimetama mälestist korrastades ja kust on võimalik saada nõu ja abi. Esialgne projekt (mis vajab uuendamist ja toimetamist) on lisatud 21 lehel Muinsuskaitseametile seisukoha võtmiseks. Koostaja: Liisa Pakosta.

Pöördumise tekst:

Eesti Muinsuskaitse Ümarlaua pöördumine Eesti Haridus- ja Teadusministeeriumi poole seoses üldhariduse õppekavade üldosa koostamisega.

Võttes aluseks “Lähteülesande põhikooli ja gümnaasiumi riikliku õppekava arendamiseks aastatel 2008-2011,” teeb Eesti Muinsuskaitse Ümarlaud ettepaneku lisada üldhariduskoolide õppekavade üldosasse eesmärgina keskkonnakasvatuse ja üldise kultuuriloo õpetamise juurde täiendavalt ka põhiteadmiste omandamine kultuuriväärtustest, pärandmaastikest ja muinsuskaitsest, samuti üldised kodanikuteadmised planeerimisest ja ehitustegevusest.

Iga Eestis elav inimene puutub oma elus kokku inimloodud tehiskeskkonnaga ning mida paremini on noored varustatud teadmiste ja oskustega nende ressursside väärtustamiseks ja säästlikuks haldamiseks, seda parem on kõikide elukvaliteet ning seda rahuldustpakkuvam ja turvalisem on meie ühine elukeskkond. Head eeskuju pakuvad Põhjamaad, kus esteetilise elukeskkonna loomisel ja kultuuriväärtuste hoidmisel on suur osa koolipingist kaasa võetud teadmistepagasil.

Täpsemate õppekavade valmimisel pakuvad Eesti Muinsuskaitse Ümarlaud ja Muinsuskaitseamet Haridus- ja Teadusministeeriumile koostööd soovitud eesmärkide saavutamiseks.

Koostanud:
Liisa Pakosta

Lisa 3

MUINSUSKAITSE RAHASTAMISE
TÖÖRÜHMA ETTEPANEKUD:

1. Probleemistik:

Rahastamisallikate analüüs kultuuriväärtuslike objektide kasutusotstarbe lõikes näitab, et kõige paremas seisus toetusvõimaluste paljususe mõttes on üldsusele avatud mälestised ning kõige halvemas olukorras need mälestised, mis on kasutusel kui eramud, korterelamud, ametiasutused või mille kasutusfunktsioon on seotud ettevõtlusega. Jättes kõrvale ametiasutused (nt vallamajad, riigi- või linnaametid), millele ei ole suunatud küll spetsiaalseid toetusprogramme, kuid mille restaureerimiseks kavandatakse vahendeid ennekõike asutuse enda eelarvest, on kõige vähem toetusvõimalusi füüsilistel isikutel (edaspidi eraomanikud).

Kui koostatakse pingerida riigieelarvest toetust taotletavatest objektidest, siis eelistatakse kõigepealt riigi ja siis kohalike omavalitsuste objekte. Eraomanikud ei suuda seal konkureerida. Lisaks sellele ei ole eraomanikel nii suurt võimekust taotluste kirjutamisel kui näiteks kohalikel omavalitsustel ja teistel organisatsioonidel, näiteks kolmandal sektoril.

Kokkuvõttes:

• eraomanikel on hetkel toetuse küsimiseks kõige vähem võimalikke rahastusallikaid;
• nende toetusprogrammide puhul, kust on võimalik taotleda, eelistatakse riigi ja kohalike omavalitsuste omandis olevaid mälestisi nende avalikku funktsiooni tõttu;
• eraomanikel on väiksem projektikirjutamise kogemus.

Võimalikud lahendused:
1.1. Kavandada Muinsuskaitseameti (edaspidi MKA) eelarvesse eraldi toetustprogramm eraomanikele või suunata teatud protsent eelarvereast "toetused mälestiste omanikele" ainult eraomanikele, et mitte neid panna konkureerima muude omanikega.

1.2. Mitte toetada eelarverea "toetused mälestiste omanikele" kaudu neid mälestisi, millele on suunatud nende funktsiooni tõttu eraldi programm, näiteks mõisakoolid, pühakojad jms. (Arutada teemat: Omanike Keskliiduga)

1.3. KOV-de puhul peaks olema erinevates teotusprogrammides kehtestatud kohustuslik omafinantseeringu määr.

1.4. Eraomanike puhul võiks toetuse määraks olla see osa renoveerimismaksumusest, mis on kõrgem hoone tavalisest renoveerimismaksumusest tulenevalt sellest, et tegemist on mälestistega.

1.5. Toetada ettevalmistustöid (projekteerimine, ekspertiisid) tagantjärgi koos restaureerimistööde toetamisega – s.t siis, kui on selge, et projekt läheb reaalselt töösse. Eelnevalt tehakse osalise toetuse (nt 10-20%) otsus, mis võimaldab omanikul näiteks pangast täiendavat finantseerimist küsida. Tingimus, et teatud tähtajaks peavad olema tööd tehtud, vastasel juhul läheb toetussumma ümberjagamisele.

1.6. Rakendada toetusskeemi, kus riik annab teatud protsendi toetusest tingimusel, kui KOV panustab sama suure osa ning ülejäänud osa maksab eraomanik. (Arutada teemat Maaomavalitsuste Liidu ja Linnade Liiduga).

1.7. Üks toetusvormidest võiks olla maksusoodustused (nt maamaksu osas) eraomanikele. (Arutada teemat Rahandusministeeriumi maksupoliitika osakonnaga).

2 .Probleemistik:

Vajalikke valdkondlikke uuringuid ja ekspertiise on praeguseks tehtud vaid osaliselt (enamasti juhtudel, mis on seotud remont-restaureerimistööde ettevalmistusega), puudub süsteemne ülevaade materiaalsest pärandi seisundist. Seetõttu võib olla kaitse alt väljas asju, mida oleks vaja kaitsta, ning teisest küljest võib kaitse all olla asju, mida ei peaks riiklikult kaitsma. Uuringud peaksid olema aluseks sellele, et otsustada, mida ja kuidas kultuuripärandina säilitada.

Mälestiste restaureerimise rahastamine ei jõua vajadustele järgi, objektide seisukord halveneb kiiremini, kui remontida või restaureerida suudetakse. Restaureerimistööde edasilükkamine langetab aga vara väärtust ja tõstab kulusid (kui täna ei restaureeri, siis homme on kallim). Samas puudub täpne ülevaade, milline on praegusel hetkel muinsuskaitses rahaline vajadus mälestiste lagunemise peatamiseks.

Maakonnad on seni saanud MKA-lt võrdselt toetusi (ca 1,3 milj aastas), sõltumata maakonna suurusest või mälestiste arvust. Kui jagada raha sama skeemi alusel, mis siiani st. maakonniti võrdses summas, võivad riigi kontekstis jääda toetusest ilma olulised ja avariiohtlikud mälestised. Põhjusel, et nende kontsentratsioon teatud piirkondades on suurem kui teistes. Hoonetele uue kasutusviisi leidmine päästaks mitmed mälestised avariilisesse seisundisse sattumisest ja hävimisest, kuid MKA kooskõlastuskomisjon on mälestise uue kasutusfunktsiooni osas hinnangu andmisel tihtipeale liiga konservatiivne ning ei aktsepteeri uusi funktsioone, mis tegelikult tagaksid mälestise säilimise.

Kokkuvõttes:

• puudub süsteemne ülevaade säilinud materiaalsest pärandist;
• on teada, et restaureerimistoetusi ei ole piisavalt ning mälestised lagunevad, kuid puudub ülevaade konkreetsest rahalisest vajadusest;
• toetuste eraldamise protsess ei taga, et toetus läheks just sinna, kus seda kõige rohkem vaja on;
• MKA kohatine konservatiivsus mälestiste uute kasutusviiside osas.

Võimalikud lahendused:
2.1. Luua MKA-s uurimisosakond (ca 6 spetsialisti), kelle ülesannete hulka kuulub ka mälestiste inventeerimine.

2.2. Selgitada välja, milline on rahaline vajadus mälestiste lagunemise peatamiseks vajalike konserveerimistööde tellimiseks.

2.3. Vastavalt teostatud analüüsile taotleda riigieelarvest täiendavaid vahendeid, et tagata tuntav hüpe mälestiste olukorra paranemisel.

2.4. Vaadata üle praegune MKA toetuste taotlemise ja eraldamise protsess ning tingimused. Toetuse eraldamine peaks sõltuma mälestise seisundist ja olulisusest, mitte selle asukohast.

2.5. Tuua muinsuskaitse eritingimuste ja restaureerimisprojektide kooskõlastamise komisjoni juurde muu valdkonna spetsialiste, et tagada avaram vaade mälestiste uute funktsioonide osas.

3. Probleemistik:

Mälestistel tohivad töötada vaid vastavat muinsuskaitse tegevusluba omavad spetsialistid ja ettevõtjad, kes küsivad oma teenuste eest tunduvalt rohkem kui n-ö tavategijad, kuid töö reaalseks tegijaks palgataksi tihtipeale töömehed, kel puudub igasugune kogemus ja oskused tööks mälestisel. Omaniku kulusid tõstab ka nõue, et projekteerijal peab olema muinsuskaitse tegevusluba. Tegevuslubadega meistrimeeste FIE-de kasutamine on peaaegu võimatu, kuna tegevusluba omavad vaid üksikud (267-st vaid 7).

Kokkuvõttes:

• muinsuskaitse tegevusloa nõue tõstab tellija jaoks tuntavalt tööde hinda, samas ei ole allhanke korras tehtavate tööde puhul tagatud tööde kvaliteet;
• arhitektidel puudub üldjuhul ülikoolis omandatud ettevalmistus tööks ajaloolise hoonega – see ei võimalda kaotada muinsuskaitse tegevusloa nõuet;
• tegevusloaga  FIE-dest meistrimehed ei konkureeri ehitusettevõtjatega nende vähese arvukuse tõttu. 

Võimalikud lahendused:
3.1. Piiritleda, missuguste teatud spetsiifiliste muinsuskaitseliste tööde osas peab omama litsentsi, ning kehtestada nõue, et see peab olema reaalse töö tegijal, mitte peatöövõtjal.

3.2. Arhitektuuri-, ehitus-, kui ka urbanistikavaldkondade õpe peab sisaldama muinsuskaitse kursust.

3.3. Korraldada teabepäevi, nõustamisi meistritele, kes võiksid FIE-dena tegutseda.

4. Probleemistik:

Omanikud ei ole pahatihti kursis mälestistele kehtestatud piirangute ja nõuetega, mis on üks põhilistest eeldustest mälestiste säilimisel. Samuti ei ole paljud teadlikud MKA-st toetuse küsimise võimalusest. Toetuse taotlemise teeb omakorda keeruliseks pikk menetlusprotsess: näiteks 2008. aastal kogutakse taotlusi juba 2010. aastaks.

Igas maakonnas on praegu üldjuhul üks muinsuskaitse inspektor (Harjumaal, Tartumaal ja Lääne-Virumaal erandina kaks), kuid kogu pärandi valdkonna kureerimine maakonnas (s.h omanike nõustamine) käib ühele inimesele üle jõu. Ühelt maakonnainspektorilt ei saa ka eeldada kompetentsust kõigi mälestiste liikide katmiseks.

Kokkuvõttes:

• mälestiste omanike teadlikkus mälestisele kehtestatud piirangutest on üldjuhul madal;
• mälestiste omanike informeeritus toetuse taotlemise võimalustest on üldjuhul madal;
• taotluste menetlusprotsess on liiga pikk;
• muinsuskaitse nõustamissüsteem ei ole välja arendatud.

Võimalikud lahendused:
4.1. Lisada MKA eelarvesse rida koolitusprogrammide korraldamiseks ning tagada täiendav rahastus vastavateks tegevusteks (omanike teavitamine, õppepäevad kohalikele omavalitsustele).

4.2. Propageerida laiemalt MKA-st toetuse küsimise võimalust.

4.3. Vaadata üle toetuste taotlemise tähtajad (praegune menetlemisprotsess on liiga pikk).

4.4. Luua MKA infoosakond (või vähemalt klienditelefon, kust saab igal hetkel – ka siis, kui oma maakonna ainus inspektor on puhkusel – vajalikku infot).

4.5. Tõsta muinsuskaitseinspektorite kompetentsi ehituse alal, et osataks lugeda projekti ning anda praktilisi nõuandeid restaureerimistöödel kohapeal.

4.6. Igas maakonnas peaks olema keskmiselt 2 inspektorit (täpsem jaotus vastavalt regionaalsele vajadusele).

Lisa 4

MUINSUSKAITSEKORRALDUSE ÕIGUSPÄDEVUSE JA KOMPETENTSI
TÖÖRÜHMA ETTEPANEKUD:

1. Muinsuskaitseliste objektide projektidega ja tegevuslubadega seonduvad probleemid ning võimalikud lahendused

• Muinsuskaitse projektide ja objektidega tegelevate spetsialistide valdav vilets tase tuleneb vähesest või puudulikus koolitusest.

Ettepanekud probleemi lahendamiseks:
Tuleks tõhustada koolitust nii arhitektidele kui ka projekteerijatele. Muinsuskaitseamet (MKA) võiks teha koostööd Haridusministeeriumiga ja õppeprogrammidesse võiks lisanduda vastavasisulisi aineid nii Tallinna Tehnikaülikoolis, Eesti Kunstiakadeemias jt koolides.

Kutsestandardi andmise üheks kriteeriumiks võiks olla nt. restaureerimisalase spetsiaalse koolituse läbimine MKA või MKA poolt aktsepteeritud asutuse juures.

MKA või MKA poolt aktsepteeritud asutuse juures võiks toimuda täiendkoolitusi nii projekteerijatele, arhitektidele, ehitajatele, järelvalvele kui ka omanikele. Info täiendkoolituste kohta võiks ilmuda ka vabariiklikes ajalehtedes, mitte ainult MKA koduleheküljelt, et info oleks inimestele kergemini kätte saadav.

2. Muinsuskaitseameti ning piirkondlike inspektorite pädevus, õigused ja kohustused

• Probleem muinsuskaitse projektide läbivaatamisega MKA komisjonis. Komisjon võiks hinnata projekte ka süviti, mitte ainult muinsuskaitse seisukohalt. Samas on projektide hulk niivõrd suur, et puht füüsiliselt ei jõuta hetkekoosseisu juures kõike.

Ettepanekud probleemi lahendamiseks:
Komisjonile oleks vaja juurde täiendavaid finantse, et

• palgata juurde pädevaid inimesi.
• riiklike objektide puhul oleks võimalik kaasata projektide läbivaatuseks järelvalve, kellele oleks võimalik maksta nt.-ks 500 eeku tunnist, et projekt vaadataks 3 päevaga läbi. See distsiplineeriks ehk ka projekteerijat, kes teades, et tema projekt vaadatakse põhjalikumalt läbi, vaataks ka ise oma projekti põhjalikumalt läbi ja leiaks üles vigu, mis ei peaks komisjoni jõudma. Selline lahendus, mis küll algul nõuab väljaminekuid, aitaks ehk oluliselt vähendada hiljem objekti ehitamiseks vaja minevat raha.
• Inimesel, kes pole nõus MKA komisjoniga otsusega võiks olla võimalus täiendava hinnangu küsimiseks projekti kohta.

Ettepanekud probleemi lahendamiseks:
Tuleks paika panna reeglistik, millised sammud tuleb inimesel läbi käia, mis järel saaks küsida täiendavat hinnangut ja mis asutus hinnangu andmisega tegelema peaks.

• Probleemiks piirkondlike inspektorite vähesus.

Ettepanekud probleemi lahendamiseks:
MKA usaldusisikute arvu suurendamine maakondades, mis vähendaks projektide kuhjumist Tallinna.

• Kohalikud inspektorid võiks saada suuremad õigused otsustamiseks, kas mingi töö jaoks on vaja tingimata litsentsiga ehitajat või mitte või vastutab töö eest järelvalve.
• Leiti, et trahve võiks teha/välja kirjutada piirkondliku inspektori asemel keegi teine, et trahvi saamine ei mõjutaks edaspidist läbi saamist omaniku ja inspektori vahel.

3. Tähelepanekud ja ettepanekud Muinsuskaitseseaduse kohta

• Järelevalve ametniku pädevus

MuKS-s reguleerib seda § 441 ja  442. Seaduse muutmisel 2004. aasta asuti seisukohale, et järelevalve ametnik saab olla ainult Muinsuskaitseameti ametnik, kuid mitte linna- või vallavalitsuse vastava ettevalmistusega ametnik. Tõenäoliselt hakati seda tõlgendama

§ 441 kaudu, sest seal sätestatakse, et „Riiklikku järelevalvet … teostab Muinsuskaitseamet“, mis tegelikult ka nii on. Samas ei pea see tähendama, et järelevalve ja järelevalveametnik oleksid ühetähenduslikud, kuigi nad pärinevad ühest sõnatüvest. See on õigusakti süntaksi küsimus. Tuleb asuda seisukohale, et kui halduslepinguga antakse omavalitsuse ametiasutusele üle muinsuskaitselise järelevalve üldised küsimused ja muinsuskaitselised ülesanded, siis peab see laienema ka järelevalvele. See peaks tähendama ka ettekirjutuste koostamise õigust ja vajadusel sunnimeetmete rakendamise õigust. Kindlasti tuleb muuta sunniraha ülemmäära, mis on täna 10000 krooni.

• Muinsuskaitseseaduse § 24 lg 1 - Kitsendused kinnismälestisel ja muinsuskaitseala.

Praeguse MuKS järgi kitsendused ei tööta või funktsioneerivad vildakalt. Eelkõige saab siin probleemiks olemasolevad Halduslepingud ja seadusevastane praktika. Esiteks sätestab MuKS § 24 lg 1, et luba antakse nii Muinsuskaitseameti kui valla- ja linnavalitsuse poolt. See tähendab, et seadusandja ei eelista siin riiki omavalitsusele või vastupidi. Tegelikult on lubade andmine, kas Muinsuskaitseameti pädevuses; Muinsuskaitseameti ja linnavalitsuse ametiasutuse ühises pädevuses või linnavalitsuse ametiasutuse pädevuses.

a. Kitsenduste muutmise luba annab Muinsuskaitseamet.

Tegelikult seda süsteemi väljatöötatud ei ole. Selline praktika eksisteerib suuremas osas Eestis, sest omavalitsused ei ole pädevad näiteks andma luba kinnismälestise konserveerimiseks, kuigi seadusandja paneb neile selle kohustuse koos Muinsuskaitseametiga ja nad ei saa seda kohustust jätta Muinsuskaitseametile, kellel on niikuinii see kohustus;

b. Kitsenduste muutmise luba antakse arusaamatul moel Muinsuskaitseameti ja omavalitsuse ametiasutuse poolt

See on näiteks Tallinna praktika, kus seda lubab haldusleping. Tegelikult reguleeritakse ainult valikuliselt nn topeltkooskõlastust ja pole päris selge, kuidas kitsenduste luba antakse. Kitsenduste loaks ei saa kindlasti lugeda Muinsuskaitseameti peainspektori ja Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti peaspetsialisti kooskõlastuse kandmist Mälestiste registrisse erineva numbri all. Esiteks on see eksitav, et ühele mälestisele on antud kaks „luba“, teiseks on see teguviis juriidiliselt küsitav. Kolmandaks ei ole tegelikult reguleeritud kitsenduste küsimusi näiteks § 24 lg 1 punktide 7-12 kohta. Seaduse valikulist rakendamist nö õigusaktide kaudu ei tohi õigusriigis olla.

c. Kitsenduste muutmise luba antakse välja omavalitsuse  ametiasutuse poolt

See on eelkõige Tallinna praktika § 24 lg 1 punktide 7-12 kohta, mis ei vasta ühelegi õigusaktile ja on seadusega ilmses vastuolus. Muinsuskaitseamet sellesse tegevusse ei sekku.

Täiesti reguleerimata on jätnud seadusandja kitsenduste loa väljaandmise eeldused. Kas selleks on projekt, omaniku soov või midagi muud. Muinsuskaitseamet ei ole selle reguleerimisega alates MuKS-i vastuvõtmisest 1994. aastal veel tegelenud.

Ettepanekud probleemi lahendamiseks:
Loa saab anda välja ainult Muinsuskaitseamet. Kohtades, kus on olemas omavalitsustel vastavad ametiasutused saab Halduslepinguga panna § 24 lg 1 kitsenduste lubade andmine omavalitsuse ametiasutusele. Tallinnas oleks see näiteks Tallinna Kultuuriväärtuste Amet. Vältimaks poliitilist survet saab sensitiivseid küsimusi lahendada näiteks Muinsuskaitse Nõukogu kaudu.

Teiseks võimaluseks on lõige poolitada ja jätta kõige keerulisemad küsimused kitsenduste alal otsustada endiselt nii Muinsuskaitseametile kui valla- ja linnavalitsusele. Praktikas võiksid need olla § 24 lg 1 punktid 2,3 ja 6 osaliselt sõnastuse muutmisel. Samas ei vaja maareformi lõppemisel topeltkooskõlastust ilmselt krundi ja kinnistu sihtotstarbe muutmine ja tekib küsimus, millisel moel saab Muinsuskaitseamet oma luba üldse anda.

Reguleerida tuleb tingimata Muinsuskaitseameti poolt, mille alusel kitsenduste muutmise luba väljastatakse.

Antud küsimuse puhul tuleks kaaluda siiani ebapopulaarse mälestiste kategooriate kehtestamine vastavalt tähtsusele. Riiklik ja omavalitsuse tähtsusega.

Lisa 5

MUINSUSKAITSEAMETI TÖÖKORRALDUSE TÖÖGRUPI
ETTEPANEKUD

Töö eesmärgiks on saavutada omanike parem motiveerimine kultuurimälestise kaitsel.

Selle tulemusena paraneb nii informeeritus, vastutustunne kui tulevikuperspektiivina ka Muinsuskaitseameti ning mälestiste omanike ühine tandem positiivseks koostööks.

I MUINSUSKAITSEAMETI TEENINDUSKULTUUR

Paljud kliendid on kurtnud Muinsuskaitseameti ebasõbraliku teeninduskultuuri üle – ei vastata infopäringutele ega telefonidele, ei põhjendata komisjonide langetatud otsuseid. Juba nimetus „inspektor“ ajab tavakodanikule hirmu  nahka, lisaks on kogu muinsuskaitse valdkonnal negatiivne kuvand – seostatakse ainult keelamise, bürokraatia ja tagurlikkusega. Tegelikkus sellele kuvandile päriselt ei vasta. Kindlasti esineb puudujääke ka teeninduskultuuris, kuid peamised põhjused on inimressursi ja finantsvahendite nappuses, mis tingivad töötajate pideva ajapuuduse ning võimetuse kõikide probleemidega põhjalikult tegeleda. Tuleks määratleda muinsuskaitse ametniku roll.

Töögrupp teeb ettepaneku algatada Muinsuskaitseametis kliendikoolitus maksuameti hea näite eeskujul. Samuti võiks arutada maakonnainspektorite ametinimetuse muutmist.

II KAITSEKOHUSTUSE TEATIS

Tänased kaitsekohustuse teatised ei ole piisavalt põhjalikud. Samuti  on probleem nende väljastamisega - juhul, kui mälestiste arv ja inimressurss jääb samaks, kulub kõikidele objektidele KKT-de väljastamiseks 10 aastat! Üks maakonnaametnik suudab aastas väljastada vaid 40 KKT-d. Siin ei ole arvestatud sisuliste alusuuringute lisamist seoses sooviga muuta KKT-d professionaalsemaks.

Töögrupp teeb ettepaneku taotleda lisaressursse sisulistele alusuuringutele põhinevate kaitsekohustuse teatiste paremaks väljastamiseks. Üheks võimaluseks on lisaraha taotlemine erinevatest fondidest, k.a. EL fondind (inimeste teavitamine).

III MÄLESTISTE NIMEKIRJAD

Tänase seisuga on Eestis ca 25 000 mälestist. (Võrdluseks: Rootsis  ca 2700, Soomes ca 2500). Kõik kunstiväärtused on kirjas eraldi mälestistena, mis kindlasti lisab nimekirjale mahtu. Samuti puudub mälestiste hierarhia, mis enamikes riikides (oli ka nõukogude perioodil) olemas on. See ajab segadusse ka omanikud, kuna ühesugused ranged reeglid kehtivad nii UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluva Tallinna vanalinna hoonetele kui ka XX sajandi tööstusobjektidele. Nimekirja ülevaatamine annaks ka rahalise kokkuhoiu.

Töögrupp teeb ettepaneku vaadata üle kultuurimälestiste nimekirjad, fikseerida nende tegelik olukord, teha otsused gradatsioonivõimaluse ja vajaduse üle.

IV MUINSUSKAITSE NÕUKOGUDE TÖÖKORRALDUS, ÕIGUSSÜSTEEM, TOETUSED

Oluliste otsuste puhul on kodanikul õigus saada teine arvamus ehk eksperthinnang. Sellele on üles ehitatud ka muinsuskaitsenõukogude süsteem. Tänasel päeval nõukogu aga aktiivselt vastuolude ja probleemide lahendamisega ei tegele. Tuleb vältida olukorda, kus kõik sõltub sageli ainult ühe inspektori otsusest. See teema on seotud ka KKT-dega – kui ei ole korralikke alusuuringuid ning olemasolevate järgi ei saa midagi konkreetselt tõestada, siis ei saa nõuda ka omandipiiranguid. Siin on konfliktsituatsioon juba sisse programmeeritud.

Töögrupp teeb ettepaneku vaadata üle omanike õigused teise eksperthinnangu saamiseks Muinsuskaitse nõukogult.

V MUINSUSKAITSE KONVENTSIOONID

Töögrupp teeb ettepaneku tõlkida eesti keelde puuduvad EL raames vastu võetud alusdokumendid ja metoodilised konventsioonid.