ULTIMA MEMORIA
Aastatel 2006–2007 viis Riigikontroll läbi auditi, mille käigus uuriti põhjalikult Muinsuskaitseameti tegevust kultuurimälestiste kaitsel. Muinsuskaitseamet, mis riikliku institutsioonina on Eestis peamine muinsuskaitselise tegevuse elluviija, sai Riigikontrolli terava kriitika osaliseks. Auditi kokkuvõttev hinnang Muinsuskaitseameti tööle kõlas järgnevalt: riik ei ole teinud piisavalt, et täita oma põhiseaduslikku ülesannet ning tagada kultuuripärandi säilimine. Suurimate puudustena toodi auditis esile ebasüstemaatilist ja avalikkusele läbipaistmatut tegevust kultuuripärandi kaitsel. Riigikontrolli hinnangul pole selgelt formuleeritud ei mälestiste kaitse alla võtmise kriteeriumid ega restaureerimistoetuste eraldamise põhimõtted. Riigipoolse teavitustöö vähesus tingib auditi hinnangul nii mälestiste omanike kui laiema avalikkuse madala teadlikkuse kultuurimälestiste väärtusest ja eripäradest. Audit toob esile, et Muinsuskaitseametil puudub terviklik ülevaade kaitse all olevate objektide seisukorrast ning sellest, milline osa olulisest kultuuripärandist on seni veel kaitse alla võtmata. Riigikontrolli audit tuvastas, et kõige ohustatum on arhitektuurimälestiste alaliik. Teadaolevate andmete põhjal on halvas või avariilises seisundis 1156 mälestist ehk 26,3% kõigist arhitektuurimälestistest. Iga neljas muinsuskaitsealune ehitis on seega hävimisohus.
Näitus ULTIMA MEMORIA tutvustab 20 Eesti territooriumil paiknevat arhitektuurimälestist, mille seisukord on hooldamatuse tõttu muutunud halvaks või avariiliseks. Esitletavate objektide valikul võeti arvesse hoonete piirkondlikku paiknemist, tüpoloogilist eripära, arhitektuuristiili, materjalikasutust, hoone suurust, vanust, praegust seisukorda ja kasutusviisi, samuti mälestise omandivormi ning ühiskondlikku tähtsust. Näitusel eksponeeritakse nii maal kui linnas paiknevaid objekte – esindatud on viis linna (Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu, Rakvere) ning kõik 15 maakonda. Valikusse kuuluvad nii avalikud kui erahooned, nii tööstusehitised, taluhooned kui mõisarajatised. Esil on nii klassitsistlik, historitsistlik, juugendlik, funktsionalistlik kui postmodernistlik arhitektuur, mis üheskoos hõlmavad ajavahemikku 18. sajandist 1980. aastateni. Näeme nii puidust, savist, kivist kui raudbetoonist hooneid, mille suurus varieerub Narva Kreenholmi elukasarmu mõne meetri kõrgusest prügipõletusahjust kuni monumentaalse Tallinna Linnahallini. Valikus on nii eraisikutele, eraettevõtjatele, mittetulundusühingutele, kohalikele omavalitsustele kui riiklikele institutsioonidele kuuluvaid objekte. Esindatud on nii aastaid tühjalt ja kasutult seisnud ehitised kui tänaseni aktiivses kasutuses olevad hooned.
Näituse kaalukaks osaks on intervjuud kultuuriminister Laine Jänese, Muinsuskaitseameti peadirektor Kalev Uustalu ning teiste muinsuskaitsevaldkonnas tegutsevate asjatundjatega. Erinevatest vestlustest ilmneb, et ametnike ja poliitikute idealistlik, et mitte öelda populistlik käsitlus kultuuripärandi kaitsest on teravas vastuolus stendidel eksponeeritava tegelikkusega, mis ühtib pigem Riigikontrolli teostatud auditi järeldustega. ULTIMA MEMORIA koostajate sooviks on anda mitmekesine ja terviklik ülevaade ohustatud arhitektuuripärandist Eestis ning juhtida avalikkuse tähelepanu faktile, et Eesti riigiinstitutsioonide poolt puudulikult hallatud ja jätkuvalt alarahastatud muinsuskaitselise tegevuse, ning viimasest johtuva inimhoole vähesuse tõttu, on suur osa siinsest kultuuripärandist sattunud