Kalev Uustalu kõne
ümarlaua asutamiskoosolekul
Kalev Uustalu
Muinsuskaitseameti peadirektor
04. märts 2008
Lugupeetud ümarlaua asutamiskoosolekule kogunenud!
Pärast Eesti taasiseseisvumist on suurest osast elanikest saanud erinevate ehitiste ning maade omanikud selle sõna kõige otsesemas mõttes ja paljude teadmises kinnistub aja kulgedes üha kindlamalt teadmine et eraomand on püha ja puutumatu. Ka meie Põhiseaduse paragrahv 32 ütleb, et igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Samas kipub seaduse lugejatel kahe silma vahele jääma sama paragrahvi lõpuosa, mis lisab, et omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt ja vastavad kitsendused sätestab seadus. Kultuuriväärtuslikeks asjadeks tunnistatud objektide puhul teeb seda Muinsuskaitseseadus mille kohaselt mälestise omanik või valdaja vastutab mälestise säilimise eest.
Mõiste muinsus on otseselt haakuv arheoloogiaga mida peetakse muinasteaduseks, kuid muinsuskaitse alla mahub määratult suurem valdkond kui ainult arheoloogoaobjektidega tegelemine. Muinsuskaitseamet tegeleb kinnis- ja vallasasjadega, mille on ajalooline, arheoloogiline, etnograafiline, linnaehituslik, arhitektuuriline, kunstiline, teaduslik, usundilooline või muu kultuuriväärtus, mille tõttu asi on tunnistatud mälestiseks. Kõik käesoleval ajal kultuuriväärtuslikena riikliku kaitse all olevad asjad on kultuurimälestiste riiklikus registris. Registrit uuendab ning täiendab pidevalt Muinsuskaitseamet. Register on kättesaava läbi interneti kõikidele soovijatele ning selles registris on aadressi otsigu abil võimalik kiiresti välja selgitada, kas registrikasutajat huvitav ehitis on muinsuskaitsealuseks objektiks või mitte. Kinnismälestise asukoht ja kaitsevöönd kantakse ka riigi maakatastrisse. Registri andmete kohaselt väärtustab riik orienteeruvalt 26 000 asja ja nendest 6600 on arheoloogiamälestised, 5300 arhitektuurimälestised ja 1300 ajaloomälestised
Eraldi valdkonna kultuuripärandist moodustavad muinsuskaitsealad milleks on kultuuriväärtusega ajalooline asula või selle osa või looduse ja inimese koostegevuse tulemusena kujunenud ala. Eestis on 12 muinsuskaitseala mis asuvad Haapsalus, Lihulas, Kuressaares, Paides, Pärnus, Rakveres, Tallinnas, Tartus, Valgas, Viljandis ning Võrus. Unikaalne oma olemuselt on Eestis Jõelähtme vallas asuv Rebala muinsuskaitseala, mille väärtuseks on ajalooline asustusstruktuur ja maakasutusmuster.
Lisaks mälestistele kuuluvad Muinsuskaitseameti igapäevaellu mälestiste omanikud. Omanike hulgas on neid kellele kultuuriväärtuseks tunnistatud hoone on koduks, on neid kes on hankinud endale ehitise, et seda äri eesmärgil kas ümber ehitada või hoida mõni aeg enda käes, et siis kasuga edasi müüa. Omanikeks on üksikisikud, ettevõtted, erinevad organisatsioonid. Suurimad omanikud on näiteks Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, Eesti Apostellik Õigeusukirik, kohalikud omavalitsused. Suurel osal kohaliku omavalitsuse omandis olevatest kultuuriväärtuslikeks tunnistatud hoonetest kannavad ühiskondlikku funktsiooni ja on ühel või teisel moel kohaliku rahva kasutada.
Nii nagu on inimesed erinevad, on erinevad ka omanikud. Erinevad on arusaamad kultuurist - kellele meeldib operett, kellele ooper, kes käib kuulamas koorimuusikat, kes popstaare. Sama erinev on suhtumine ka kultuuriväärtuslikesse objektidesse. Vaatamata erinevatele suhtumistele ja arusaamadele peaksid ühiskonnas toimuma normaalsed arengud. Inimkond ei saa elada jätkuvalt sajandeid rehielamutes, 17 saj ehituslahendused ei rahulda enam 21. sajandi inimest. Ta soovib isegi siis, kui ta elab seinte vahel, mis on püsti pandud juba mitu sajandit tagasi, õdusat toasooja ning niiskusetaset. Soovib et nende seinte vahel oleks võimalik kasutada inimkonna saavutusi, millest tol ajal kui neid seinu püstitati ei osatud veel undki näha. Kahjuks peame tõdema et omanike seas on neid kes sõidaks pikemalt kaalutlemata traktoriga üle kultuuriväärtuslikust mälestisest, et kasutusele võtta soodsas kohas asuv krunt, veel soodsama äriprojekti realiseerimiseks. Äärmuslasteks on kultuuriväärtuslike mälestistega kokkupuutuvad inimesed kelle jaoks asja ainuke kriteerium väärtus on kehtivas valuutas, millega saab mõõta omandis olevat või omandisse hangitavat objekti. Omades kultuuriväärtuslikku objekti või olles objekti omandamas või olles omandist vabanemas jooksevad nende omanike silme ees vaid rahanumbrid.
Seni on meedias kõlanud dialoog mälestiste teemal jäänud suures osas kultuuriinimeste kanda ja see kultuuripärandi poolt kõnelejate hääl on olnud mõjus, kuna kõnelejad ei ole olnud mehed/naised metsast vaid persoonid, kes kannavad endas muinsuskaitsealast autoriteeti nii meie riigi kui rahvusvahelisel tasandil. Nad on arheoloogid, kunstiajaloolased, arhitektuuriajaloolased, kes esindavad laiapõhjalisi ühiskondlikke institutsioone. Omanike poolne sõnavõtt on jäänu üksikisikute tasandile ning nende puhul oleks ülepingutatud nimetada seda üldsuse hääleks. Vast ainult Jõelähtme valla puhul saab rääkida koondunud ja ühinenud omanike häälest. Samas peame tõdema, et kultuuripärandi maastikul on Jõelähtme valla territooriumil asuv Rebala kaitseala on erandlik nähtus Eestis. Muudel puhkudel on Muinsuskaitseametil olnud vestluspartneriks ning oponendiks omanike poolelt sooloesinejad.
Toon ühe värske näite sellest kuidas kodanikuühiskonnas ei peaks toimetama inimesed, kellel on ühised huvid ja kes soovivad kaasa rääkida seadusloome protsessis. Hiljuti vastu võetud kultuuriväärtuste välja- ja sisseveo seaduse menetlemine kestis kolm aastat ja alles siis, kui seaduseelnõu jõudis Riigikogusse otsustasid antiigikaupmehed, kelle tööpõldu nimeteatud seadus väga lähedalt puudutab, asuda oma arvamust ning mõtteid seaduse kohta avaldama. Piltlikult öeldes asusid antiigikaupmehed alles seaduse menetlemise 12 tunnil looma oma ühendust, läbi mille oli võimalik esitada seaduseloojatele antiigi ja vanavaraga kauplevate isikute ringi ühisseisukohti. Riigikogu kultuurikomisjon pikendas mitmel korral menetlemise aega, et ära kuulata loodud kodanikeühenduse ettepanekud kultuuriväärtuse väljaveo ning sisseveo küsimustes.
2002 aastast, mil võeti vastu kehtiv Muinsuskaitseseadus, on aeg edasi läinud ja Eesti riigis toimunud pöörane majanduskasv aastatel 2005 – 2007. Selle raames oli kinnisvara arendus olulisel kohal ja see on muutnud inimeste hoiakuid, võimalusi ning suhtumist kultuuripärandisse. Muutunud majandussituatsioon, erinevate seaduste arengud on tõstnud päevakorda vajaduse Muinsuskaitseseadus üle vaadata. Seadusemuudatuste ettevalmistamisel oleks väga vajalik kuulata ära omanike arvamused nii hetkel muinsuskaitses toimivate regulatsioonide kui ka vajalikest muudatuste kohta neis regulatsioonides. 2007. a lõpus pöördusin mälestiste omanike poole, et kutsuda kokku ümarlaud kus osalevad inimesed, kes esindavad erinevate mälestise liikide omanikke.
Tänaseks on ümarlaud teoks saanud.
Kalev Uustalu
Muinsuskaitseameti peadirektor