Muinsuskaitse rahastamise töörühma
koosolek


11. märtsil 2008. a
kell 15.00-17.00

Kultuuriministeeriumis

Osalesid:
  1. Mirja Adler
  2. Alvar Ild
  3. Tarmo Leppoja
  4. Mika Orava
  5. Kristiina Sipelgas
  6. Kalev Uustalu

Protokollis: Marju Reismaa

Arutati muinsuskaitse rahastamisega seonduvaid probleeme ja võimalikke lahendusi:


  • Muinsuskaitseameti eelarves puuduvad mitmed vajalikud eelarveread, nt väljapoole ametit suunatud koolitusprogrammide elluviimiseks.
  • Puudub terviklik ülevaade, millistest allikatest erinevaid muinsuskaitselisi objekte toetatakse. Teisest küljest puudub ka ülevaade vajadustest.

Kultuuriministeerium kavandab uuringu tellimist seoses Eesti kultuuripärandi hoidmise ja väärtustamise strateegilise arengukava koostamisega: muuhulgas soovitakse välja selgitada riigieelarveliste vahendite maht ministeeriumide lõikes, kohalike omavalitsuste toetuste osakaal aastatel 2003-2007 ning kaardistada olemasolevad kultuuripärandi toetusmehhanismid (uuringusse on hõlmatud peale muinsuskaitse ka muuseumid, raamatukogud, arhiivid, rahvakultuur).

  • Muinsuskaitse litsentside probleem, kartellikokkulepped.

Toodi välja probleemi kirjeldus: mälestistel tohivad töötada vaid vastavat muinsuskaitse tegevusluba omavad spetsialistid ja ettevõtjad, kes küsivad oma teenuste eest tunduvalt rohkem kui n-ö tavategijad. Lisaks sellele tekib vastutuse hajumine: Tegevusluba omav arhitekt projekteerib, muinsuskaitse ja omavalitsus vaatab üle projekti ja valvab ehitustegevust. Inspektor valvab omaniku poolt palgatud tegevusluba omavat järelevalvajat, kes valvab tegevusluba omavat ehitusettevõtet, kes on töö reaalseks tegijaks palganud tegevusloata töömehed. Selline ring tekitab olukorra, kus selget vastutajat ei ole, on ainult grupp inimesi, kes valvavad üksteist ja samal ajal töömehed ehitavad rahulikult edasi. Samas tekitab see omanikule 4-6 korda suurema kulu ehitamisel kui on reaalsete töötegijate palk.

Ettepanekud probleemi lahendamiseks: kaotada ära tegevusloa nõue. Siis suureneb tegijate ring ning kaob ka ära kartellikokkulepete vajadus. Võiks olla nõue, et spetsiifiliste muinsuskaitseliste tööde osas ei tohi kasutada allahankeid.

Muinsuskaitseline järelevalve peab loomulikult jääma.

  • Mälestiste restaureerimise rahastamine ei jõua vajadustele järgi, objektide seisukord halveneb kiiremini.
  • Kui koostatakse pingerida toetust taotletavatest objektidest, siis eelistatakse kõigepealt riigi ja siis kohalike omavalitsuste objekte. Eraomanikud ei suuda seal konkureerida. Lisaks sellele ei ole eraomanikel nii suurt võimekust taotluste kirjutamisel kui näiteks kohalikel omavalitsustel ja kogudustel.

Maakonnad on seni saanud Muinsuskaitseametilt võrdselt toetusi (ca 1,3 milj aastas), olenemata maakonna suurusest või mälestiste arvust. Kas see on õiglane?

Lahendus: Vaadata üle praegune toetuste taotlemise ja eraldamise protsess ning tingimused.

  • Probleemiks on see, et ühest küljest on osa väärtuslikku kultuuripärandit veel kaitse alla võtmata, kuid teiselt poolt on mälestise staatuses asju, mis seda ei vääri (mälestise tunnused on kadunud või täielikult hävinud). Lahendus: Tuleb kriitilise pilguga üle vaadata, mida me üldse kaitseme ning siis panustada tugevalt selle osa toetamisse. Üks toetusvormidest võiks olla maksusoodustused eraomanikele – seda teemat tuleks arutada Rahandusministeeriumiga (maksupoliitika osakond).
  • Näiteid positiivsetest arengutest: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi koostatud Eesti eluasemevaldkonna arengukava 2008-2013 rahastab muuhulgas miljööväärtuslike eluasemepiirkondade väärtustamisele suunatud tegevusi. Säästva Renoveerimise Infokeskus valiti hiljuti välja koolitus- ja teavitustegevuste läbiviijaks. Sellest aastast on vahendid miljööväärtuslikel aladel asuvate korterelamute restaureerimistoetusteks eraldi real – 2007 aastal olid vahendid kõikide  korterelamute toetustega ühel real.

Otsustati:


  1. Töömaterjalina koostatakse ülevaade, mis esitatakse tabeli kujul, kus horisontaalses veerus on erinevad programmid/rahastamisallikad, vertikaalsed tulbas on mälestised jaotatuna nende (praeguse või kavandatava) kasutusotstarbe alusel (elamu, haridusasutus, külastusobjekt, sakraalehitis, ettevõtlus vms)  ning ristikesega on iga liigi kohta märgitud, millistest allikatest oleks võimalik toetust saada. Järgnevalt teostada analüüs: teatud objektid saavad toetust mitmest allikast > kas see on piisav? Kui mitte, siis kuidas seda suurendada? Leida valdkonnad/teatud funktsioonidega objektid, mille rahastamine on kesine või puudub üldse. Kuidas neile rahastamise võimalusi tekitada? Millises suurusjärgus?
  2. Teha ettepanek Muinsuskaitseameti eelarvesse täiendvate eelarveridade loomiseks (nt väljapoole ametit suunatud koolitusprogrammide elluviimiseks).
  3. Koostada põhjendused eelarve suurendamiseks (näiteks: kui praegu ei eraldata vajalikke summasid, siis tulevikus on kallim; kultuuripärand kui turismisektori oluline komponent).
  4. Järgmine koosolek toimub 08. aprillil kell 15.00 Kultuuriministeeriumis ning siis koondatakse materjalid ümarlauale esitamiseks