Muinsuskaitse rahastamise töörühma
koosolek


08. aprillil 2008. a
kell 15.00-17.30

Kultuuriministeeriumis

Osalesid:
  1. Mirja Adler
  2. Alvar Ild
  3. Tarmo Leppoja
  4. Mika Orava
  5. Anton Pärn
  6. Kristiina Sipelgas
  7. Kalev Uustalu

Protokollis: Marju Reismaa

I - Analüüsiti muinsuskaitse rahastamisega seonduvaid probleeme ja pakuti välja võimalikke lahendusi.


Otsustati ümarlauale arutamiseks esitada järgmised teemad:

1. Probleemistik:

Rahastamisallikate analüüs kultuuriväärtuslike objektide kasutusotstarbe lõikes näitab, et kõige paremas seisus toetusvõimaluste paljususe mõttes on üldsusele avatud mälestised ning kõige halvemas olukorras need mälestised, mis on kasutusel kui eramud, korterelamud, ametiasutused või mille kasutusfunktsioon on seotud ettevõtlusega. Jättes kõrvale ametiasutused (nt vallamajad, riigi- või linnaametid), millele ei ole suunatud küll spetsiaalseid toetusprogramme, kuid mille restaureerimiseks kavandatakse vahendeid ennekõike asutuse enda eelarvest, on kõige vähem toetusvõimalusi eraomanikel.

Kui koostatakse pingerida riigieelarvest toetust taotletavatest objektidest, siis eelistatakse kõigepealt riigi ja siis kohalike omavalitsuste objekte. Eraomanikud ei suuda seal konkureerida. Lisaks sellele ei ole eraomanikel nii suurt võimekust taotluste kirjutamisel kui näiteks kohalikel omavalitsustel ja teistel organisatsioonidel näiteks, kogudustel.

Kokkuvõttes:
  1. eraomanikel on hetkel toetuse küsimiseks kõige vähem võimalikke rahastusallikaid;
  2. nende toetusprogrammide puhul, kust on võimalik taotleda, eelistatakse riigi ja kohalike omavalitsuste omandis olevaid mälestisi;
  3. eraomanikel on väiksem projektikirjutamise kogemus.

Võimalikud lahendused:
  1. Kavandada Muinsuskaitseameti (edaspidi MKA) eelarvesse eraldi toetustprogramm eraomanikele või suunata teatud protsent eelarvereast "toetused mälestiste omanikele" ainult eraomanikele, et mitte neid panna konkureerima muude omanikega.
  2. Mitte toetada eelarverea "toetused mälestiste omanikele" kaudu neid mälestisi, millele on suunatud nende funktsiooni tõttu eraldi programm, näiteks mõisakoolid, pühakojad jms. (Arutada teemat: Omanike Keskliiduga)
  3. KOV-de puhul peaks olema erinevates teotusprogrammides kehtestatud kohustuslik omafinantseeringu määr.
  4. Eraomanike puhul võiks toetuse määraks olla see osa renoveerimismaksumusest, mis on kõrgem hoone tavalisest renoveerimismaksumusest tuleneb sellest, et tegemist on mälestistega.
  5. Toetada ettevalmistustöid (projekteerimine, ekspertiisid) tagantjärgi koos restaureerimistööde toetamisega – s.t siis, kui on selge, et projekt läheb reaalselt töösse. Eelnevalt tehakse osalise toetuse (nt 10-20%) otsus, mis võimaldab omanikul näiteks pangast täiendavat finantseerimist küsida. Tingimus, et teatud tähtajaks peavad olema tööd tehtud, vastasel juhul läheb toetussumma ümberjagamisele.
  6. Rakendada toetusskeemi, kus riik annab teatud protsendi toetusest tingimusel, kui KOV panustab sama suure osa ning ülejäänud osa maksab eraomanik. (Arutada teemat Maaomavalitsuste Liidu ja Linnade Liiduga).
  7. Üks toetusvormidest võiks olla maksusoodustused (nt maamaksu osas) eraomanikele. (Arutada teemat Rahandusministeeriumi maksupoliitika osakonnaga).

2. Probleemistik:

Vajalikke valdkondlikke uuringuid ja ekspertiise on praeguseks tehtud vaid osaliselt, puudub süsteemne ülevaade säilinud materiaalsest pärandist. Seetõttu võib olla kaitse alt väljas asju, mida oleks vaja kaitsta, ning teisest küljest võib kaitse all olla asju, mida ei peaks riiklikult kaitsma. Uuringud peaksid olema aluseks sellele, et otsustada, mida ja mis hulgal ja kuidas kultuuripärandina säilitada.

Mälestiste restaureerimise rahastamine ei jõua vajadustele järgi, objektide seisukord halveneb kiiremini, kui renoveerida suudetakse. Restaureerimistööde edasilükkamine langetab aga vara väärtust ja tõstab kulusid (kui täna ei restaureeri, siis homme on kallim). Samas puudub täpne ülevaade, milline on praegusel hetkel muinsuskaitses rahaline vajadus mälestiste lagunemise peatamiseks.

Maakonnad on seni saanud MKA-lt võrdselt toetusi (ca 1,3 milj aastas), olenemata maakonna suurusest või mälestiste arvust. Kui jagada raha sama skeemi alusel, mis siiani st. maakonniti võrdses summas, võivad riigi kontekstis jääda toetusest ilma olulised ja avariiohtlikud mälestised.

Hoonetele uue kasutusviisi leidmine päästaks mitmed mälestised avariilisesse seisundisse sattumisest ja hävimisest, kuid MKA kooskõlastuskomisjon on mälestise uue kasutusfunktsiooni osas hinnangu andmisel tihtipeale liiga konservatiivne ning ei aktsepteeri funktsioone, mis tegelikult tagaksid mälestise säilimise.

Kokkuvõttes:
  1. puudub süsteemne ülevaade säilinud materiaalsest pärandist;
  2. on teada, et restaureerimistoetusi ei ole piisavalt ning mälestised lagunevad, kuid puudub ülevaade konkreetsest rahalisest vajadusest;
  3. toetuste eraldamise protsess ei taga, et toetus läheks just sinna, kus seda kõige rohkem vaja on;
  4. MKA kohatine konservatiivsus mälestiste uute kasutusviiside osas.

Võimalikud lahendused:
  1. Luua MKA-s uurimisosakond (ca 6 spetsialisti), kelle ülesannete hulka kuulub ka mälestiste inventeerimine.
  2. Selgitada välja, milline on rahaline vajadus mälestiste lagunemise peatamiseks vajalike konserveerimistööde tellimiseks.
  3. Vastavalt teostatud analüüsile taotleda riigieelarvest täiendavaid vahendeid, et tagata tuntav hüpe mälestiste olukorra paranemisel.
  4. Vaadata üle praegune MKA toetuste taotlemise ja eraldamise protsess ning tingimused. Toetuse eraldamine peaks sõltuma mälestise seisundist ja olulisusest, mitte selle paiknemisest.
  5. Tuua muinsuskaitse eritingimuste ja restaureerimisprojektide kooskõlastamise komisjoni juurde muu valdkonna spetsialiste, et tagada avaram vaade mälestiste uute funktsioonide osas.

3. Probleemistik:

Mälestistel tohivad töötada vaid vastavat muinsuskaitse tegevusluba omavad spetsialistid ja ettevõtjad, kes küsivad oma teenuste eest tunduvalt rohkem kui n-ö tavategijad, kuid töö reaalseks tegijaks palgataksi tihtipeale töömehed, kel puudub igasugune kogemus ja oskused tööks mälestisel. Omaniku kulusid tõstab ka nõue, et projekteerijal peab olema muinsuskaitse tegevusluba.

Kokkuvõttes:
  1. muinsuskaitse tegevusloa nõue tõstab tellija jaoks tuntavalt tööde hinda;
  2. allhanke korras tehtavate tööde puhul, et ole siiski tagatud tööde kvaliteet;
  3. arhitektidel puudub üldjuhul ettevalmistus tööks ajaloolise hoonega – see ei võimalda kaotada muinsuskaitse tegevusloa nõuet.
Võimalikud lahendused:
  1. Kehtestada nõue, et ainult teatud spetsiifiliste muinsuskaitseliste tööde osas peab omama litsentsi ning see peab olema reaalse töö tegijal, mitte peatöövõtjal.
  2. Arhitektuuri-, ehitus-, kui ka urbanistikavaldkondade õpe peaks sisaldama muinsuskaitse kursust.

4. Probleemistik:

Omanikud ei ole pahatihti kursis mälestistele kehtestatud piirangute ja nõuetega, mis on üks põhilistest eeldustest mälestiste säilimisel. Samuti ei ole paljud teadlikud MKA-st toetuse küsimise võimalusest. Toetuse taotlemise teeb omakorda keeruliseks pikk menetlusprotsess: näiteks 2008. aastal kogutakse taotlusi juba 2010. aastaks.

Igas maakonnas on praegu üldjuhul üks muinsuskaitse inspektor (Harjumaal, Tartumaal ja Lääne-Virumaal erandina kaks), kuid kogu pärandi valdkonna kureerimine maakonnas (s.h omanike nõustamine) käib ühele inimesele üle jõu. Ühel maakonnainspektorilt ei saa ka eeldada kompetentsust kõigi mälestiste liikide katmiseks.

Kokkuvõttes:
  1. mälestiste omanike teadlikkus mälestisele kehtestatud piirangutest on üldjuhul madal;
  2. mälestiste omanike informeeritus toetuse taotlemise võimalustest on üldjuhul madal;
  3. taotluste menetlusprotsess on liiga pikk;
  4. muinsuskaitse nõustamissüsteem ei ole välja arendatud.

Võimalikud lahendused:
  1. Lisada MKA eelarvesse rida koolitusprogrammide korraldamiseks ning tagada täiendav rahastus vastavateks tegevusteks (omanike teavitamine, õppepäevad kohalikele omavalitsustele).
  2. Propageerida laiemalt MKA-st toetuse küsimise võimalust.
  3. Vaadata üle toetuste taotlemise tähtajad (praegune menetlemisprotsess on liiga pikk).
  4. Luua MKA infoosakond (või vähemalt klienditelefon, kust saab igal hetkel – kas siis, kui sinu maakonna ainus inspektor on puhkusel – vajalikku infot).
  5. Tõsta muinsuskaitseinspektorite kompetentsi ehituse alal, et osataks lugeda projekti ning anda praktilisi nõuandeid restaureerimistöödel.
  6. Igas maakonnas peaks olema keskmiselt 2 inspektorit (täpsem jaotus vastavalt regionaalsele vajadusele).

II - Otsustati koostada töörühma edasine tööplaan ja ajakava pärast tagasiside saamist Ümarlaualt, kes peaks avaldama arvamust, millised teemad on prioriteetsemad.



III - Otsustati teha ettepanek ümarlaua järgmise koosoleku ühe päevakorrapunkti osas:


Korraldada ajurünnak teemal, kuidas motiveerida omanikke nende valduses olevaid mälestisi korras hoidma. Selle mõttetöö alusel peaks välja töötatama printsiibid omanike motiveerimiseks mälestiste säilitamisel.