Muinsuskaitse õiguspädevause ja
kompetentsi töörühma koosolek

18. märtsil 2008. a
kell 17.00-18.30

Osalesid:

1. Lilian Hansar
2. Jaanus Vipper
3. Tõnu Sepp
4. Mika Orava
5. Velli Rajangu

Koosolekul tutvuti ka Olev Liiviku poolt saadetud materjalidega.

Protokollis: Velli Rajangu

Päevakord:

1. Muinsuskaitseliste objektide projektidega ja tegevuslubadega seonduvaid probleeme ning võimalikke lahendusi
2. Muinsuskaitseameti ning piirkondlike inspektorite pädevus, õigused ja kohustused
3. Tähelepanekud ja ettepanekud Muinsuskaitseseaduse (MuKS) kohta

Arutati:

1. Muinsuskaitseliste objektide projektidega ja tegevuslubadega seonduvaid probleeme ning võimalikke lahendusi

• Muinsuskaitse projektide ja objektidega tegelevate spetsialistide valdav vilets tase tuleneb vähesest või puudulikus koolitusest.

Ettepanekud probleemi lahendamiseks:
Tuleks tõhustada koolitust nii arhitektidele kui ka projekteerijatele. Muinsuskaitseamet (MKA) võiks teha koostööd Haridusministeeriumiga ja õppeprogrammidesse võiks lisanduda vastavasisulisi aineid nii Tallinna Tehnikaülikoolis, Eesti Kunstiakadeemias jt koolides.

Kutsestandardi andmise üheks kriteeriumiks võiks olla nt. restaureerimisalase spetsiaalse koolituse läbimine MKA või MKA poolt aktsepteeritud asutuse juures.

MKA või MKA poolt aktsepteeritud asutuse juures võiks toimuda täiendkoolitusi nii projekteerijatele, arhitektidele, ehitajatele, järelvalvele kui ka omanikele. Info täiendkoolituste kohta võiks ilmuda ka vabariiklikes ajalehtedes, mitte ainult MKA koduleheküljelt, et info oleks inimestele kergemini kätte saadav.

2. Muinsuskaitseameti ning piirkondlike inspektorite pädevust, õigusi ja kohustusi

• Probleem muinsuskaitse projektide läbivaatamisega MKA komisjonis. Komisjon võiks hinnata projekte ka süviti, mitte ainult muinsuskaitse seisukohalt. Samas on projektide hulk niivõrd suur, et puht füüsiliselt ei jõuta hetkekoosseisu juures kõike.

Ettepanekud probleemi lahendamiseks:
Komisjonile oleks vaja juurde täiendavaid finantse, et

1. palgata juurde pädevaid inimesi.
2. riiklike objektide puhul oleks võimalik kaasata projektide läbivaatuseks järelvalve, kellele oleks võimalik maksta nt.-ks 500 eeku tunnist, et projekt vaadataks 3 päevaga läbi. See distsiplineeriks ehk ka projekteerijat, kes teades, et tema projekt vaadatakse põhjalikumalt läbi, vaataks ka ise oma projekti põhjalikumlt läbi ja leiaks üles vigu, mis ei peaks komisjoni jõudma. Selline lahendus, mis küll algul nõuab väljaminekuid, aitaks ehk oluliselt vähendada hiljem objekti ehitamiseks vaja minevat raha.

• Inimesel, kes pole nõus MKA komisjoniga otsusega võiks olla võimalus täiendava hinnangu küsimiseks projekti kohta.

Ettepanekud probleemi lahendamiseks:
Tuleks paika panna reeglistik, millised sammud tuleb inimesel läbi käia, mis järel saaks küsida täiendavat hinnangut ja mis asutus hinangu andmisega tegelema peaks.

• Probleemiks piirkondlike inspektorite vähesus.

Ettepanekud probleemi lahendamiseks:
MKA usaldusisikute arvu suurendamine maakondades, mis vähendaks projektide kuhjumist Tallinna.

Kohalikud inspektorid võiks saada suuremad õigused otsustamiseks, kas mingi töö jaoks on vaja tingimata litsentsiga ehitajat või mitte või vastutab töö eest järelvalve.

Leiti, et trahve võiks teha/välja kirjutada piirkondliku inspektori asemel keegi teine, et trahvi saamine ei mõjutaks edaspidist läbi saamist omaniku ja inspektori vahel.

3. Tähelepanekud ja ettepanekud Muinsuskaitseseaduse (MuKS) kohta

• Järelevalve ametniku pädevus

MuKS-s reguleerib seda § 441 ja  442. Seaduse muutmisel 2004. aasta asuti seisukohale, et järelevalve ametnik saab olla ainult Muinsuskaitseameti ametnik, kuid mitte linna- või vallavalitsuse vastava ettevalmistusega ametnik. Tõenäoliselt hakati seda tõlgendama

§ 441 kaudu, sest seal sätestatakse, et „Riiklikku järelevalvet … teostab Muinsuskaitseamet“, mis tegelikult ka nii on. Samas ei pea see tähendama, et järelevalve ja järelevalveametnik oleksid ühetähenduslikud, kuigi nad pärinevad ühest sõnatüvest. See on õigusakti süntaksi küsimus. Tuleb asuda seisukohale, et kui halduslepinguga antakse omavalitsuse ametiasutusele üle muinsuskaitselise järelevalve üldised küsimused ja muinsuskaitselised ülesanded, siis peab see laienema ka järelevalvele. See peaks tähendama ka ettekirjutuste koostamise õigust ja vajadusel sunnimeetmete rakendamise õigust. Kindlasti tuleb muuta sunniraha ülemmäära, mis on täna 10000 krooni.

• Muinsuskaitseseaduse (MuKS) § 24 lg 1 - Kitsendused kinnismälestisel ja muinsuskaitseala.

Praeguse MuKS järgi kitsendused ei tööta või funktsioneerivad vildakalt. Eelkõige saab siin probleemiks olemasolevad Halduslepingud ja seadusevastane praktika. Esiteks sätestab MuKS § 24 lg 1, et luba antakse nii Muinsuskaitseameti kui valla- ja linnavalitsuse poolt. See tähendab, et seadusandja ei eelista siin riiki omavalitsusele või vastupidi. Tegelikult on lubade andmine, kas Muinsuskaitseameti pädevuses; Muinsuskaitseameti ja linnavalitsuse ametiasutuse ühises pädevuses või linnavalitsuse ametiasutuse pädevuses.


Tegelikult seda süsteemi väljatöötatud ei ole. Selline praktika eksisteerib suuremas osas Eestis, sest omavalitsused ei ole pädevad näiteks andma luba kinnismälestise konserveerimiseks, kuigi seadusandja paneb neile selle kohustuse koos Muinsuskaitseametiga ja nad ei saa seda kohustust jätta Muinsuskaitseametile, kellel on niikuinii see kohustus;


See on näiteks Tallinna praktika, kus seda lubab haldusleping. Tegelikult reguleeritakse ainult valikuliselt nn topeltkooskõlastust ja pole päris selge, kuidas kitsenduste luba antakse. Kitsenduste loaks ei saa kindlasti lugeda Muinsuskaitseameti peainspektori ja Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti peaspetsialisti kooskõlastuse kandmist Mälestiste registrisse erineva numbri all. Esiteks on see eksitav, et ühele mälestisele on antud kaks „luba“, teiseks on see teguviis juriidiliselt küsitav. Kolmandaks ei ole tegelikult reguleeritud kitsenduste küsimusi näiteks § 24 lg 1 punktide 7-12 kohta. Seaduse valikulist rakendamist nö õigusaktide kaudu ei tohi õigusriigis olla.


See on eelkõige Tallinna praktika § 24 lg 1 punktide 7-12 kohta, mis ei vasta ühelegi õigusaktile ja on seadusega ilmses vastuolus. Muinsuskaitseamet sellesse tegevusse ei sekku.

Täiesti reguleerimata on jätnud seadusandja kitsenduste loa väljaandmise eeldused. Kas selleks on projekt, omaniku soov või midagi muud. Muinsuskaitseamet ei ole selle reguleerimisega alates MuKS-i vastuvõtmisest 1994. aastal veel tegelenud.

Ettepanekud probleemi lahendamiseks:
Loa saab anda välja ainult Muinsuskaitseamet. Kohtades, kus on olemas omavalitsustel vastavad ametiasutused saab Halduslepinguga panna § 24 lg 1 kitsenduste lubade andmine omavalitsuse ametiasutusele. Tallinnas oleks see näiteks Tallinna Kultuuriväärtuste Amet. Vältimaks poliitilist survet saab sensitiivseid küsimusi lahendada näiteks Muinsuskaitse Nõukogu kaudu.

Teiseks võimaluseks on lõige poolitada ja jätta kõige keerulisemad küsimused kitsenduste alal otsustada endiselt nii Muinsuskaitseametile kui valla- ja linnavalitsusele. Praktikas võiksid need olla § 24 lg 1 punktid 2,3 ja 6 osaliselt sõnastuse muutmisel. Samas ei vaja maareformi lõppemisel topeltkooskõlastust ilmselt krundi ja kinnistu sihtotstarbe muutmine ja tekib küsimus, millisel moel saab Muinsuskaitseamet oma luba üldse anda.

Reguleerida tuleb tingimata Muinsuskaitseameti poolt, mille alusel kitsenduste muutmise luba väljastatakse.

Antud küsimuse puhul tuleks kaaluda siiani ebapopulaarse mälestiste kategooriate kehtestamine vastavalt tähtsusele. Riiklik ja omavalitsuse tähtsusega.

Otsustati:

1. Teha ettepanek muinsuskaitsealase täiendkoolituse parandamiseks arhitektidele, projekteerijatele, omanikele jne.
2. Ettepanekud Muinsuskaitseameti eelarves lisa rahastamiseks, näit. kooskõlastuskomisjoni täiendavate ekspertide juurdekutsumise võimalused, piirkondlike inspektorite töökoormuse reguleerimine.
3. Maakonna inspektori ja omavalitsuse struktuuride tööjaotuse reguleerimine.
4. Kitsenduslubade ja lubade väljastamise reguleerimine seadusandlusele vastavaks.
5. Ettepanek sunnirahade ja trahvimäärade suurendamiseks.
6. Kultuurimälestiste erinevate kaitse kategooriate vajalikkus nende menetlemise protseduuri hõlbustamiseks