Näituse avakõne:
Eesti Muinsuskaitse Ümarlaud
Mika Orava


Kes restaureerib mälestisi?

Vastus on lihtne - need on  kes omavad ja restaureerivad oma objekte. Omanik võib olla eraisik, juriidiline isik, omavalitsus või riik. Kõik ülejäänud struktuurid peaksid  tagama  objekti säilimise ja täitma omaniku jaoks  tugiteenuste funktsiooni. Eelmainitute hulka kuuluvad kõik riigi ametid, kohalikud omavalitsused jne..

Tuleb meenutada demokraatliku ühiskonna põhialuseid, riik on rahva jaoks mitte rahvas riigi jaoks ja muinsuskaitse amet mälestiste jaoks, mitte mälestised ameti jaoks. Ja mälestis ilma funksiontta on surnud objekt

Käesolev näitus kirjeldab omadel pannoodel olevikku ja minevikku, kuid 2007. aastal koostatud  riigikontrolli akt võimalliku tulevikku .

Muinsuskaitse tulevikul on kaks suunda

Tänasel päeval on riigikogu huvi mälestiste restaureerimise ja jätkusuutliku haldamise vastu olematu, ministeeriumi huvi nõrk ja ameti ja omanikkude suhtumine ühekülgne.

Muinsuskaitseel on mittu suuntaa kust Näituse video osa antaa  intervjude abil minkisuguse pilti

Mind ei huvita raiskada energiad tänäsepäeva olukorra suutlase otsimise vaan arvaan et energia on suunattava lahenduste löytämise

Ajalugu ja ajaloomälestised omavad Eestile ajaloolisele tähtsusele lisaks suurt majanduslikku tähtsust.

Tööstus ja tootmine vähenevad ja turism kasvab

Mis oleks Tallinn ilma vanalinnata. Kindel on, et Õismägi, Lasnamägi ja Mustamägi ei oma sellist turismiatraktsiooni nagu vanalinn.

Mida Eestil on lisaks loodusele turistile pakkuda ja näidata? VASTUS:  ajalugu ja arhitektuurimälestised. Hea näide on Narva Kreenholmi manufaktuur, kus tööstus on põhimõtteliselt kadunud ja rootslased arendavad muinsuskaitselisel alusel hoonetele turismi projekti.

Sama potentsiaali on terve Eesti riik täis

Suuna muutuseks vajavame hoiakute muutumist. Sellele  juhtis tähelepanu Peter Kreutzberg näituse jaoks antud intervjuus. Muuta on vaja nii kodanike, ametnike, omanike kui ka riigi hoiakuid!

Kui riik ja Muinsuskaitseamet  ei teosta neid muutusi siis on tulemuseks, et Eesti ajalugu on ainult arhiivides ja raamatute kaante vahel ja vanade ametnike mälus. Muinsuskaitse ei ole arhiveerimine vaid sulaselge ehitustegevus ja osa igapäevasest elust ja majandustegevusest.

Nüüd on meil veel hetk aega muuta olemasolevat olukorda ja taastada meie mälestiste väärikus ja funktsioon, milline see oli oma õitseajal eelmistel sajanditel tuues heaolu, tööd ja tulu eri piirkondadesse.

Usun, et meis on julgust ja tarkust võtta õige suund ja liikuda parema poole enne kui on hilja

Arvan, et meil kõikidel oleks vaja võtta vastu muinsuskaitseameti arhitektuuri peainspektori Jaan Vali poolt minule saadetud kutse teha koostööd ja muinsuskaitsealast propagandat, mis kutsuks üles ühiselt  väärtustama ja hoidma kultuuripärandit. Huvi kultuuripärandi vastu on tõhusam vahend kui keelamine ja sundimine.

Tänan

Mika Orava