Euroopa maastikukonventsiooni seletuskiri


I Konventsiooni lähtekohad


1. 1994. aasta märtsis, mõni kuu enne Euroopa Nõukogu Kohalike ja Piirkondlike Omavalitsuste (CLRAE) Kongressi esimest plenaaristungit võttis Kohalike ja Piirkondlike Omavalitsuste kogu Kolmandal Vahemereregioonide Konverentsil vastu resolutsiooni 256(1994), milles kutsuti CLRAE’d üles koostama Vahemereregiooni maastiku harta (vasu võetud Sevillas Andaluusia, Languedoc-Roussilloni ja Toskaana regioonide poolt) põhjal kogu Euroopa loodus- ja kultuurmaastike kaitse- ja korralduse raamkonventsiooni.

2. Aasta hiljem avaldas Euroopa Liidu Euroopa Keskkonna Agentuur (EEA) 1991. aasta juunis Dobrišis peetud Euroopa keskkonnaministrite esimese konverentsi tulemuste põhjal väljaande ”Euroopa keskkond: Dobriši hinnang”, mis annab põhjaliku ülevaate kogu Euroopa keskkonnaseisundist ja sellealastest väljavaadetest. Raamatu kaheksandas peatükis käsitletakse maastikke ning väljendatakse kokkuvõtlikult lootust, et Euroopa Nõukogu asub koostama Euroopa ruraalmaastike konventsiooni.

3. 1995. aastal avaldas Maailma Looduskaitse Liit (IUCN) paljude teiste organisatsioonide (Rootsi keskkonnakaitse agentuuri, Taani  põllumajanduse, regionaalplaneerimise ja kalanduse ministeeriumi, Norra keskkonnaministeeriumi, Briti maaelu komisjoni, Saksamaa keskkonna, looduskaitse ja tuumaohutuse ministeeriumi, Prantsusmaa keskonnaministeeriumi, Ülemaailmse Loodusfondi (WWF) jt) abiga Euroopa kaitselade tegevuskava ”Kaitsealad elule”, milles toetatakse ka rahvusvahelise ruraalmaastike kaitse konventsiooni ideed.

4. Nende ettepanekute ja kasvava sotsiaalse nõudluse survel otsustas CLRAE alustada Euroopa Nõukogu Ministrite Komiteele esitatava Euroopa maastikukonventsiooni eelnõu koostamist. 1994. aasta septembris asutas CLRAE vastava töörühma, millesse kuulusid CLRAE kohalike omavalitsuste ja regioonide koja liikmed. Töörühm tuli esmakordselt kokku sama aasta novembris. Osalema kutsuti ka mitmed rahvusvahelised organisatsioonid ning riiklikud ja piirkondlikud institutsioonid. Kaasatute hulka kuulusid Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee, kultuuripärandi komitee (CC-PAT), biloloogilise ja maastikulise mitmekesisuse komitee (CO-DBP), UNESCO maailmapärandi komitee, IUCN, Euroopa Liidu regioonide komitee ning Euroopa Liidu komisjon, Euroopa bioloogilise ja maastiku mitmekesisuse strateegia büroo ning samuti Andaluusia, Languedoc-Roussilloni ning Toskaana piirkondade esindajad.

5. Arvestades temaatika teaduslikku komplekssust ning varieeruvat käsitlust riiklikes õigussüsteemides, töötati esmalt alusdokumendina välja konventsiooni eelnõu nö. mittejuriidiline tekst ning viidi läbi võrdlev uurimus Euroopa riikide maastikuseadustikust. Uurimuse eesmärk oli selgitada Euroopa Nõukogu liikmesmaade maastikukaitse-, -korralduse ja -planeerimisalaseid juriidilisi aluseid ning tegevust.

6. Oma töös viitas konventsiooni töörühm järjekindlalt olamasolevatele riiklikele ning rahvusvahelistele maastikuhoiu alastele juriidilistele vahenditele. Viimaste sekka kuuluvad UNESCO maailma loodus- ja kultuuripärandi kaitse konventsioon, Euroopa arhitektuuripärandi kaitse konventsioon, Euroopa looduskeskkonna ja looduslike elupaikade kaitse konventsioon, Euroopa arhitektuuripärandi kaitse konventsioon, Ministrite Komitee soovitus 95(9) kultuurmaastike integreeritud kaitse kohta maastikupoliitikas, Ministrite Komitee soovitus 79(9) loodusmaastike identifitseerimise ja hindamise kohta, Vahemereregiooni maastikuharta, Euroopa Ühenduse määrus põllumajandustootmise meetodite vastavusest keskkonnakaitse nõuetega ning maaelu säilitamisega, Euroopa Ühenduse elupaikade ja loodusdirektiiv, keskkonnamõjude hindamise direktiiv ning mitmed teised olulised riiklikud, Euroopa Ühenduse ja rahvusvahelised õigusaktid.

7. Lähtudes demokraatia põhimõtteist ning arvestades maastiku väärtuste eripära ja paljusust, pidas konventsiooni töörühm konventsiooni eelnõu konsultatsioonietapis Strasbourgis kaks istungit. Neist esimene toimus 8.-9. novembril 1995. aastal riiklike