XI Riigikogu stenogramm
18.01.2011 k10:00

2. OTRK: Kultuuripärandi kaitse

Aseesimees Keit Pentus
Jätkame nüüd tänase päevakorraga. Järgmiseks punktiks tänases päevakorras on olulise tähtsusega riikliku küsimusena kultuuripärandi kaitse arutelu. Head kolleegid, me saame selle arutelu juurde minna siis, kui saalis on siginenud veidi suurem rahu, kui siin praegu on. Tänan! Antud arutelu raames on täna päevakorras kolm ettekannet. Igaks ettekandeks on aega kuni 20 minutit ja ka küsimusteks-vastusteks on aega kuni 20 minutit. Pärast ettekannete ärakuulamist ja küsimuste küsimist läheme läbirääkimiste juurde. Läbirääkimiste puhul on võimalus sõna võtta kõigil Riigikogu liikmetel, komisjoni ja fraktsioonide esindajatel ja vastavalt meie tavale on ettepanek taas, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Esimene ettekandja, kelle ma antud päevakorrapunkti raames Riigikogu kõnetooli palun, on kultuurikomisjoni liige Lauri Vahtre. Palun!

Lauri Vahtre
Ma tänan! Austatud kolleegid, nii need, kes viibivad saalis, kui need, kes tulistvalu tõttasid arutelu jälgima oma kabinetti monitori kaudu! Me arutame täna kultuuripärandi kaitse küsimust. Hakatuseks võib ju küsida, mis on kultuuripärand, ja sellele kohe otsa küsida või vastu küsida: mis ei ole kultuuripärand? Kõik, mida me teeme, kogu see keskkond, kus me liigume ja toimime, on määratud kultuuri kaudu, kultuuri poolt ja selline on ta alati olnud. Teistmoodi inimene olla ei saagi kui läbi suhtluse ja läbi kultuuri.

Kultuuripärandit kaitseb iga ühiskond, ka kõige n-ö algelisem, loodusrahvad, kes mäletavad oma loomismüüte ja neid edasi kannavad järeltulevatele põlvedele. Rahvad, kes hoiavad oma teadmisi sellest, kuidas harida põldu või küttida loomi. Kõik see on kultuuripärand, mida hoitakse. Aga sellist laadi kultuuripärandi kaitset ja hoidmist võime nimetada ka stiihiliseks või loomulikuks kultuuripärandi kaitseks.

See, mis meil täna kõne all on, on pigem küll teadlik kultuuripärandi kaitse ja selle ajalugu ei olegi nii väga pikk. Kultuur ise on pikk. Mälestised on vanad, aga nende kaitse, nende mõtestamine ulatub vaevalt kaugemale 18., peamiselt 19. sajandist. Veel ka meie sajandil ja lausa meie päevilgi on toimunud olulised muutused, mis tähendab seda, et siin ei ole tegemist mingi süsteemiga või ideoloogiaga, mis oleks valmis, mis oleks teada, vaid mõtteviisiga, mis on kujunenud, arenenud ja muutunud vägagi intensiivselt. Pole alust arvata, et tänasel päeval see areng peatuks, vaid kindlasti ta muutub ka edaspidi. Ja me peame natukene järele mõtlema, mis hetk see on, kus me oleme, ja kuhu me tahame edasi liikuda.

Võib-olla oli see romantism valdavalt 18. sajandil, mis pani alguse tänapäevasele kultuuripärandi kaitsele. Herderi armastus folkloori vastu või üleüldine armastus loodusrahvaste ja õilsa metslase vastu, millele peagi liitus antiikkultuuri armastus – väljakaevamised-leiud Kreekas, Roomas, st Itaalias, ja tohutu impulss, mis tuli Napoleoni ajastul, kui nii-öelda taasavastati Egiptus. Jah, juba osati lugu pidada ainelise kultuuri mälestusmärkidest – hoonetest, ehitistest, kujudest –, aga esialgu alles eksootilistest, võõrapärastest. Oma kodus käituti veel kaua aega lausa barbari kombel, nagu me ütleksime täna. Kas või seesama maailma kauneomaid linnu Pariis – kuidas ta sai Pariisiks? Hirmsa lammutamise läbi 19. sajandi teisel poolel, kui d'Artagnani-aegne Pariis lihtsalt maha lammutati. Sinna sisse raiuti bulvarid, aga hoonestati need nii kaunilt, et tulemus pakub meile rõõmu tänase päevani. Ohus olid kaunid ja kuulsad gooti katedraalid, neid nimetati monstrumiteks ja peeti tõsiselt plaani nad maha lammutada. Ükskord peaaegu midagi sellist juhtuski. Prantsuse revolutsiooni tiivustusel lammutati võib-olla kõige kaunim, kõige võimsam romaani stiilis hoone – Cluny kloostri kirik.

Kui lähemale tulla, siis meil siin Eestis asub Tartus selline suurepärane imekaunis kultuurimälestis nagu Tartu Ülikooli peahoone. Mitte mingil juhul ei ehitataks tänapäeval enam sellesse kohta ja samal viisil ükskõik kui suurepärast hoonet, sest selle jaoks lammutati maha Maarja kiriku võib-olla poole aastatuhande vanused müürid ja rajati vundamendikraavid vanale surnuaiale. Ja see oli aastal 1804, kui ma ei eksi, kui peahoone valmis. See oli ka üsna ammu.
Aga me võime tulla tunduvalt-tunduvalt lähemale. Veel 1930. aastatel sooritati barbaarsusi, nagu seda sõna on kasutanud kohalviibiv akadeemik Kalm, kõneldes sellesama meie lossi Valge saali ümberehitamisest. Ja oli ka muud. Täiesti tõsiselt kõneldi 30. aastatel, et Tartus tuleks maha lammutada ülikooli ette jääv vanalinna kvartal, et siis oleks parem vaadelda ülikooli peahoonet. Või rajati olemasolevat hoonestust ja ka tänavajoont jõhkralt eirav Keemiahoone. See barbaarne suhtumine loomulikult ei lõppenud otsekohe.

Kui nõukogude võim kehtestus, siis barbaarsust tuli taas juurde. Teisiti ju ei saa mingil juhul nimetada kasvõi Pärnu Nikolai kiriku varemete õhkulaskmist, mis oli otsene ideoloogiline akt. Aga ka mitteideoloogilist barbaarsust jätkus veel kauaks ajaks. Kõneldi tõsimeeli sellest, et Tallinna vanalinnast tuleb murda läbi suur autotee: Balti jaamast Tartu maanteele, Tallinna raekoja tagant. Tallinna vanalinna kallale õnneks ei mindud, aga üht koma teist siiski tehti. Lasti õhku Narva vanalinna varemed, oli tõsiselt maha joonistatud juba kogu Rotermanni kvartali maatasa tegemine ja n-ö Mustamäe tüüpi hoonestusega katmine. Seal see õnneks ellu ei jõudnud, küll aga jõudis Keldrimäel. Kui te manate silme ette selle linnajao Olümpia hotellist või Kaasani kirikust Keskturuni, siis te peate ilmselt muga nõustuma, et tegemist on barbaarsusega. Sest et selle asemel võinuks juhtuda midagi umbes sellist, nagu toimus Maakri asumiga, kus on uusi hooneid ehitatud küll, aga minu silmis võrdlemisi õnnestunult sobitatud nad vanadega ja mis eriti oluline, on säilitatud vana tänavavõrgustik oma põhiosas. Ja selletõttu on seal tekkinud väga huvitav miljöö.

Samal ajal, kui neid jõledusi sooritati, tugevnes muinsuskaitse mõte. Ja selle mõtte arengu vaaladeks võib pidada, esiteks, Tallinna vanalinna ja tema tundjaid, propageerijaid, kaitsjaid, ning samuti seda, mis kaasnes rahvuspargi loomisega Lahemaale, kus väga õnnestunult ja sisuliselt ühendati keskkonnakaitse tervikuks. Palmse mõis, ühest küljest  muinsuskaitse objekt, selle taastamine. Aga rahvuspark ise tervikuna on pigem looduskaitseideoloogiast kantud. Ja veel nimi, mis nõukogude ajal suudeti talle anda – rahvuspark, see andis talle eriliselt selge rahvusliku tähenduse juurde. Aga need ei olnud loomulikult ainsad. Rägavere mõisa tuleb meenutada ja üldse nii mõndagi jõukamat kolhoosi-sovhoosi, kes tegid väga palju head ära neile jõukohaste muinsuste kaitseks.
Ja mitte siis ainult meil. See ei olnud Eesti eripära. Samasugused tendentsid olid ja positiivne võistlus toimus meil lätlaste-leedulastega. Kui leedulased said taastatud oma Trakai lossi, siis oli see omakorda suureks impulsiks meile. Või lätlased oma Turaidaga. Mis tähendab seda, et see oli just Nõukogude periood ja selle Nõukogu perioodi teine pool, mis tsementeeris muinsuskaitse kui spetsiifiliselt rahvusliku tegevussuuna. Küsimus oli eelkõige Eesti rahva mälus selle sõna laiemas mõttes. Seetõttu on väga loogiline ja loomulik, et kui meie taasvabanemine algas 80-ndate teisel poolel, siis tõusis muinsuskaitse üheks selle n-ö vapiloomaks, üheks tunnusjooneks. Aga sellest, ma oletan, räägib õigustatumalt ja täpsemalt minu järel kõneleja härra Velliste.

Suur vaimustus on tänaseks raugenud. Aga see ei ole vale, vastupidi, see on normaalne. Olukord, kus rahva üheks peamiseks kõneteemaks ja murekohaks on mälu, minevik, pärand, kui see tõuseb lausa eluküsimuseks, siis see on olukord ebanormaalne. Ja olukord on ka eluohtlik järelikult, kui rahvuskehandi luud juba paistavad ja liha on maha nülitud. Praegu on meil uus liha luude peale kasvanud. Muinsuskaitse või kultuuripärandi kaitse ei ole kunagi päevateema number 1, ta on kuskil nr 2 ja 3, aga ta kogu aeg seal on. Ja kui me asja nii võtaksime, siis me ei saaks mitte kunagi eraldi rääkida kultuuripärandi kaitsest. Tuleb lihtsalt kätte võtta ja ükskord rääkida, sest kui ta ka ei ole küsimus nr 1, siis ta on kogu aeg ja igavesti üks tähtsaimaid küsimusi.

Me näeme, et muinsuskaitse on põhiliselt kokkulepe. Nii nagu on arusaam aja jooksul muutunud, mida kaitsta ja mida mitte, nii võib ta muutuda praegu ja tulevikus. Siin ei saa panna maha igavesi ortodokseid dogmasid, et need asjad kuuluvad kaitsmisele ja need ei kuulu mitte. Kultuur on elav organism, ta uuendab pidevalt oma kokkulepet. Kultuur on teatavasti märgi ja normide süsteem ning sellisena muutuv, kuid oluline on see, et see muutumine oleks sujuv ja järjepidev.

Milles me praegu ühel meelel oleme? Väga lihtsustatult öeldes selles, et esiteks, on olemas mälestised ja teiseks, et neid on vaja kaitsta. Ja enamasti ka selles, et keegi teine peab selle eest maksma ja selle teise nimi on riik. Selle küsimuse juurde ma tahan veel korraks hiljem tagasi tulla, kui aega jätkub.

Me arutame parasjagu kultuurikomisjonis muinsuskaitseseaduse eelnõu. Meil on seal palju konkreetseid probleeme, kuidas saada võitu laastavast dedektorismist. Hauaröövlitel on pikk ajalugu. Nad on ka tänapäeval olemas ja saavad tulevikus olema ja ka nende vastu on alati võideldud. Ma ei taha sellega muidugi öelda kõikide detektori kasutajate kohta midagi halba, nende hulgas on täiesti tublisid inimesi ka.

Me oleme arutanud kultuurimälestiste klassifitseerimise üle – väga oluline küsimus ja see jääb tulevikuks. On selge, et mälestised on erineva kaaluga. Minule isiklikult meeldiks lähenemine, kus kõige nii-öelda kergem kaitserežiim tähendaks seda, et mingeid keelde ja käske ei olegi. Ainult et mälestise omanikule tehakse teatavaks näiteks, et näete, te ostsite maja, selles majas selles toas ajasid kunagi juttu papa Jannsen ja Carl Robert Jakobson.  Võtke see lihtsalt teadmiseks! Teil ei ole keelatud seda maja ümber ehitada ega lammutada, aga võib-olla see on tore teil teada, teda alles hoida ja oma sõpradele öelda.

Nii, sellega tegelikult me jõuamegi ikkagi küsimuse juurde, kui palju siis kaitsta ja kes kaitseb. Miks sellest täna rääkida? Sest täna on järjekordne valikukoht. Me oleme nüüd tõesti selle turumajandusliku ühiskonna enam-vähem üles ehitanud ja meie silme ees on valikud ja vastuolud. Tüüpnäide on, ütleme, suusakeskuse rajamine hiiemäele. Kuidas leida õiget joont? Kuidas arendada Rebala muinsuskaitseala nii, et elu seal täiesti seisma ei jääks, aga samas, et kõik väärtuslik, meile huvi pakkuv, meile jõudu andev, meid õpetav, säiliks? On ju selge, et aastatuhandete eest, kui võeti kasutusele mõni kas või uus katusekattematerjal, siis seda tehti igal pool. Nüüd meie püüame konserveerida ühe hetke ja võib-olla on see õigustatud. Aga siin tuleb arutleda, kas ja kui palju tohib plekk-katusega maju panna sellisele kaitsealale? Mõlema poole kasuks saab tuua argumente.

Ma olen loomuldasa ja südamepõhjas muinsuskaitsja, mineviku huviväärsuste armastaja ja hoidja, aga samas ma annan endale aru, et me ei saa muuta Eestit üheks suureks, hästikorrastatud surnuaiaks, kus kõik on kaitstud, kus ei tohi murda kõrtki. Ning kui sa soovid valgust, süüa, päikest, siis sa pead sealt välja minema. Need muistised peavad olema meie elu osaks. Aga elu tähendab tegevust.

Ma ei toeta muinsuskaitselist n-ö fundamentalismi, mis ütleb, et ei saa taastada hooneid, kui nad on korra hävinud. Maketid ei ole teretulnud. See on Harju tänava lugu, millest mul siiamaani kahju, et seda ei taashoonestatud umbmäärase ja laest võetud väite tõttu, et atmosfäär ei taastu. See on vale! Minge Varssavisse – taastub küll! Minge vaadake Nõmme turuhoonet – kas seda ei oleks tohtinud taastada? Loomulikult on väga hea, et seda tehti. Oluline on ju see, et säiliks kultuuriline järjepidevuse kett. See tähendab seda, et see kett on meie pidev suhtlemine mingi muistise või mälestisega, meie teadlikkus temast. Ja kui see kett on peaaegu katkenud – mitte kapitaalselt, aga natukene –, siis on teda võimalik ka taastada. Nagu sedasama Harju tänavat. Olen seda oma silmaga näinud. Ei ole – eksin! Seda rääkis mulle mu isa. Laulva revolutsiooni aegu, kui saalitäis rahvast õppis vendade Johansonide juhtimisel taas ära Eesti lipu laulu. Mõned üksikud inimesed mäletasid seda vanast ajast, kett ei olnud päris katkenud. Ja siis see saalitäis rahvast õppis ta uuesti ära. Minu isa tuli koju ja rääkis seda täiesti kirgastunult. Ta ei olnud kurb, et see laul oli peaaegu unustatud, vaid ta oli õnnelik, et see taastati.

Ja niimoodi on see võimalik ka paljude ainelise kultuuri mälestiste puhul, mis uuesti taasleituna hakkavad meile midagi tähendama ja saavad osaks meie vaimsest kultuurist. Ja mitte ainult ainelised mälestised, muuseas. Teen väikse kõrvalepõike. On ju ka näiteks filoloogilised muistised. Meie keelde juurdunud piibli väljendid kaamelist ja nõelasilmast või pinnust ja palgist silmas või näiteks sõna "indiaanlane". See on väga tore mälestis, meil ei ole vaja teda ringi vahetada! Inglased peavad seda tegema, nendel on vaid sõna "Indian" ja too üks ja seesama sõna lõi segamini, kas mõeldakse indialast või indiaanlast. Aga meil on kaks erinevat sõna – nii tore mälestusmärk Kolumbuse eksitusele! Või sõna "neeger", mis tuleb ladina keelest ja tähendab mustanahalist. Või lätikeelne sõna "igauns", "Igaunia", mis on tõeliselt hinnaline mälestusmärk – mälestusmärk meie vaprale muinasmaakonnale Ugandile, mida meie keel enam ei mäleta.

Lühidalt, tuleb teha kõik, et kultuur elaks ja taastoodaks ennast ning integreeriks endasse ka Eesti teiste rahvaste kultuuri, nagu Peipsi-äärsed suurepärased, kaunid vene külad või ka nagu Tallinna vanalinn – algselt võõras, saksa linn, nüüd meie kultuuri osa. Tsiteerin lõpetuseks oma kadunud isa: "Mäluta inimene on ebanormaalne ja abitu." Sama võib öelda ka rahva kohta. Mälu ei tohi saada koormaks, ta peab jääma õpetajaks ja teenäitajaks. Ma tänan!

Aseesimees Keit Pentus
Aitäh! Kas ettekandjale on ka küsimusi? On küsimusi. Täpsustuseks ja meeldetuletuseks ütlen, et päevakorrapunkti raames on võimalik esitada igal Riigikogu liikmel kaks küsimust. Ja küsimuseks saab esimesena sõna Maret Merisaar. Palun!

Maret Merisaar
Suur tänu! Austatud ettekandja! Mida te arvate meie Riigikogu hoone auväärsest ajaloolisest koridoride värvilahendusest?

Lauri Vahtre
Tänan! Kui sa pead silmas seda pruuni värvi koridoride seintel, siis ma pean ütlema, et mulle see sugugi ei meeldi, see värv, aga ma kannatan ta ära, ta on autentne. Muuseas Riigikogu ise on ju selle niinimetatud barbaarsuse näide. Tänapäeval ei lõhuks keegi vana keskaegset linnust Riigikogu hoone ehitamiseks. Aga nüüd omab ta juba uut väärtust, muuseas nii, nagu Tartus Toomkiriku varemetes asub vana raamatukogu. Nii et kuidas ma temasse siis ikka suhtun? Ütleme, et tolerantselt.

Aseesimees Keit Pentus
Mart Laar, palun!

Mart Laar
Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Kui oli juttu laiemas mõttes mälu kaitsest ja sellest, kuidas tuleb ka sellist asja, nagu meie ajalugu, kaitsta. Kuidas sa suhtud sellesse, hiljuti või lausa täna teatavaks tehtud fakti, et meil Tallinnas on seoses kultuuripealinna arendamisega turistidele koostatud erinevas keeles erinevad ajalookäsitlused. Kas selline olukord on normaalne või tuleks selle vastu midagi ette võtta? Aitäh!

Lauri Vahtre
Ma ütleksin selle kohta niimoodi, et võib-olla tuhat või kaks tuhat aastat tagasi oleks selline asi olnud normaalne. Rahvad olid väga kindlad oma ajaloomüütides, leidus rahvaid, kes olid täiesti kindlalt veendunud, et nemad põlvnevad mingist konkreetsest emahundist näiteks ja seda nende veendumust võis käsitleda nende kultuuriväärtusena, mida tuleb respekteerida. Tänapäev on siiski niipalju ratsionaalsem, et ma arvan, et venelaste hulgas lausa kuritegelikult levitatav müüt sellest, kuidas punaarmee vabastas Euroopa ja vabastas ka Eesti, et see ei kuulu selliste ajaloopiltide hulka, mida me peaks dolereerima.

Ta on natuke loomismüüdi sarnane, aga minu arvates see nagu alavääristab vene rahvast, kui me seda niimoodi käsitlema hakkaksime. Umbes nii, et uskuge pealegi, mis teil nagu vajalik on. Siin on küll see koht, kus ajalooline tõde on olemas ja ma olen täiesti veendunud, et kui seda teha taktitundliselt, siis saab seda sama ajalugu rääkida väga erineva taustaga inimestele, sest et kõigi oma kultuurierinevuste juures oleme siiski lõpuks kõik inimesed. See peab võimalik olema.

Aseesimees Keit Pentus
Raivo Järvi, palun!

Raivo Järvi
Suur tänu, hea esineja, hea Lauri! Kui reageerida eelmistele küsimustele, siis ütlen ma, et minu meelest see intensiivne koobaltsinine tasakaalustab selle pruuni väga hästi ja üleüldse on hoone mõju väga sümpaatne. Olen olnud siin ükskord tudengina, kui õõvastav puuslik siit vastu vaatas näitena, ma ei tea, segust sotsialismi ja modernismi vahel. Aga mitte seda ei taha ma küsida. Ma tüüriksin sinna Harju tänava kanti, mille kohta ma ka täpsemalt ei tahaks küsida, aga küsin ühe konkreetse objekti kohta. Mida sa näed, kas  seda saaks kuidagi ka n-ö sanktsiooniliselt reguleerida. Kui me vaatame Sõpruse kino poole, siis paremat kätt, kui ma ei eksi, kus on Domina-nimeline hotell, on peale märtsipommistamist ehitatud püsti ju midagi Balti merelaevastiku hoone taolist. Ma ei tea, kas teadmatusest või millest on itaallased väga täpselt üle võõbanud sealse ankru, punatähe ja kõik muud punalaevastiku regaalid. Kas see ei ole siiski mitte eemaldumine arhitektuuri säilitamisest ja pigem irvitamine Eesti Vabariigi üle? Aitäh!

Lauri Vahtre
See on just see hämar tsoon, kus ühest vastust ei ole ja kõik sõltub meie kokkuleppest. On ju selge, et dekoor on arhitektuuri osa ja kui oluline on ta sellesama Sõpruse kino juures ja ka paljude barokkhoonete juures. Väga sageli on seal võimukandjate sümbole sisse põimitud, nii et puht akadeemiliselt tuleks öelda, et kui nad seal on, siis las nad olla. Aga samas mulle käib närvidele selline kahepalgelisus tänapäeva Euroopas. Kui seal oleksid haakristid, siis oleksid nad surmkindlalt keelatud ja hävitatud, aga nüüd viisnurgad võivad siis olla, et tehkem siis selgeks, kuidas ja kuna. Ma arvan tegelikult, et on siingi võimalik jällegi pieteeditundeliselt see ideoloogia eemaldada ja, ütleme,  kujunduslikku mõtet säilitades anda sedasama edasi ilma selle viisnurgata. Ma tänan!

Aseesimees Keit Pentus
Mari-Ann Kelam, palun!

Mari-Ann Kelam
Suur tänu huvitava ettekande eest! Minu küsimus leiab hüppepunkti sellest sinu väitest, et kultuur on elav organism. Minu meelest on samuti loodus elav organism. Minu küsimus ongi selles, et kas sa arvad, et nende kahe ühitamine ja ühtlustamine, koostöö looduskaitse ja kultuuripärandi kaitsel oleks mõistlik ja oleks praktiline eestlaste jaoks, hoiaks meie raha kokku. Tegelikult see tulemus oleks suurepärane, kui oleks looduskaitseinspektorid ja muinsuskaitseinspektorid võimelised koostööd tegema. Aitäh!

Lauri Vahtre
Tänan! Otse loomulikult oleks see väga hea, sest me liigume keskkonnas ja seda keskkonda ei loo ei inimene ega loodus üksi, vaid just nende vastastikune toime. Millest mul on ainult vahel kahju, et leidub looduskaitsjaid, kes nagu ei pööra tähelepanu sellele aspektile, et see loodus, mis meid ümbritseb, on sageli inimtoimeline loodus ja sellisena tuleb teda võtta, et mitte segi ajada parki ja metsa. Et aru saada, et Kaarli puiestee puudega on juhtunud täielik jõledus, nad on lastud kasvama nii nagu metsapuud, aga linnapuudega ei tohi niimoodi teha ja nende väljavahetamises ei oleks midagi katastroofilist. Nii et siin on nagu kohti, kus need kipuvad vastuollu minema, mida ma ei tahaks. Samas loodus kui selline mererannal või täiesti enda hooleks jäetud põlislaanes on teine suur väärtus, kuhu ei tohi toppida seda inimmõju. Aga enamik kooslusi kõik on koostoimelised, kõik rannakarjamaad, kõik puisniidud, ka metsad tänapäeva Eestis juba sajandeid. Nii et kõigepealt oleks seda mõistmist tarvis ja siis võiks sellest küll midagi väga head tulla.

Aseesimees Keit Pentus
Aleksei Lotman, palun!

Aleksei Lotman
Aitäh! Hea Lauri! Ma olen üks nendest, kes kuulas sinu head ettekannet tõesti oma pingist monitori vahendusel, aga ma kuulasin seda küll.

Esiteks, kommentaariks eelmisele küsimusele või jätkuks on see, et tegelikult ju Eesti Vabariigis keskkonna valdkonnas tehakse päris märkimisväärset kultuurikaitset – Keskkonnaamet oma rahvusparkide kaitsekorralduses ja osalt ka teiste kaitsealade puhul, Riigimetsa Majandamise Keskus on inventeerinud metsaga seotud kultuuripärandit jne. Aga küsimus on tegelikult natuke teisest valdkonnast. Kuidas sulle tundub, kas see proportsioon on paigas, et meil on muinsuskaitsealuseid mõisaid mitte ainult suht, vaid koguni absoluutarvult rohkem kui muinsuskaitsealuseid talukomplekse? Kas see on piisavalt esinduslik, kui võtta n-ö Eesti kultuuri tervikuna, isegi mitte ainult põlisrahva kultuuri seisukohalt, vaid isegi n-ö kogu Eesti kultuuri seisukohalt, kas see on tasakaalus proportsioon?

Lauri Vahtre
Tänan! Ma ei oska sellele vastata, kas ta on tasakaalus. Aga ma, kui sa lubad, siis ma väljendan oma umbusku sellise statistika suhtes, mis meenutab mulle kangsti seda statistikat, mida tehakse meeste ja naiste palkade või nende esindatuse kohta näiteks otsustuskogudes. Number ise ei näita, et midagi oleks valesti, see on nagu valest otsast alustatud. Püüame ikka sellest otsast nagu ligi minna, et kui me kõnnime ringi ja kuulame ka inimesi erinevates kohtadest, kust tuleb hääl, kust tuleb nõue, kust tuleb palve, et midagi on siin kaitsmisväärset. Ja tõepoolest, ma ei lahterdaks neid niimoodi. Aitäh!

Aseesimees Keit Pentus
Erki Nool, palun!

Erki Nool
Aitäh, austatud eesistuja! Austatud eestkõneleja! Siin oli teemaks puudest ja looduskaitsest oli põgusalt. Tallinnas on veel üks selline koht, kus on väga palju vaidlust tekitavaid momente, näiteks Kadrioru park. Kadrioru lossi ees on välja kujunenud mets. Iga aasta seal tormidega kukub päris palju puid alla ja nüüd kui hakata seda parki taastama, siis olen ka ajakirjandusest kuulnud väiteid mitukümmend linnuliiki sureb ära kohe ja nii edasi. Sama võib öelda ka Weitzenbergi tänava alleega, mida ei ole vähemalt 60 aastat keegi hooldanud. Kuidas nende seda kompromissi saavutada ikkagi linnaruumis? Aitäh!

Lauri Vahtre
Ma tänan! Ma tean, et siin Aleksei Lotman juba muigab, et me oleme selle üle tuliselt vaielnud juba 20-30 aastat ja mina olen selles suhtes küll looduse või taimede terrori vastane. Me peame ühest asjast siiski endale ausalt aru andma – loodus on võimas. Meie loodusest jagu ei saa. Loodus tungib tegelikult koguaeg peale ja inimese asi on teda kultiveerida. Väga hea näide on Kuressaare vallid, mida puujuured nii intensiivselt lõhkusid, et pooleldi jõuga võeti kätte ja võeti see haljastus sealt maha. Niimoodi päästeti oluline muistis ja avati ka vaade, mis on ka oluline asi. Niimoodi praegu hävitavad puujuured Kaali kraatrit. Niimoodi on olnud küsimus püsti juba kauge Noor-Tartu päevil, kui me käsisime Tartu Vana-Jaani kalmistul võsa raiumas, mis hävitas seda suurepärast mälestist, aga Aleksei Lotman ütles juba tollal – aga me praegu hävitame lindude pesitsuspaika, mis on samuti õige. Me leidsime tookord kompromissi, me lasime lindudel ära pesitseda ja siis raiusime võsa siis edasi. Aga on tõepoolest küsimusi, kus vahevarianti ei ole, see on nii ja sellest tuleb endale aru anda. Ma tänan!

Aseesimees Keit Pentus
Marek Strandberg, palun!

Marek Strandberg
Hea Lauri! On meil täna ettekujutus olemas, milline on Eestis selline hoolduseta jäänud ja tähelepanuta jäänud muinsuse hulk, mis meie kultuurimälu säilimise jaoks on oluline? Ja nagu ikka, ei jõua me üle ega ümber küsimusest nimega "raha". Mida võiks minimaalselt tähendada selle muinsuse loomupärase hävimise peatamine konserveerimise, ülestähendamise või ülesehitamise kaudu? On täiesti selge, et lõppkokkuvõttes kõik inimkätega tehtu, kui sellesse lisaks ei investeerita, läheb loodusjõudude kaudu uuesti ringlusse. Looduse olemus on selline. Aitäh!

Lauri Vahtre
Ma täpselt nõustun sinuga, nii see kipub olema. See, et meil on – ma arvan, et kõik siinviibijad nõustuvad sellega –, tohutu hulk hooleta ja hävimisohus mälestisi ja väärtusi, mida see tähendab? See tähendab seda, et meie arusaam selle kohta, mis on kaitsmist väärt, ületab tunduvalt meie praktilised võimalused. Mis me siis nüüd teeme? Kas korrigeerime oma arusaama ja ütleme mõnel juhul, et tühja kah, elu on selline, sünd ja surm, las ta läheb jälle ringlusse! Või pingutame millegi arvel, otsime raha ja kaitseme ja taastame rohkem?

Ma arvan, et mõlemat tuleb teha. Me vahel võib-olla pingutame tõesti üle. Me, kuidas öelda, ootame kellegi abi, ikka sedasama riiki, kes peab tulema ja tegema, aga tegelikult ega riik ega ükski selts ei kaitse meie kultuuripärandit, kui me seda ise ei kaitse. Kui ta ei ole meie igapäevases kultuuriringluses osaline, siis tema elus hoidmine on juba nagu ajusurma surnud keha elus hoidmine. Sellel ei ole alati mõtet. Kuigi iga kord, kui midagi sellist kaob, minu süda küll nutab. Aga tegelikult on see nii ju alati olnud. See on seesama surnuaia probleem: kui kõik alles hoida, siis me lõpuks ise ei mahu enam ära. Mingisugune osa peabki hävima, muuseas, nii nagu ka mäluga on. Me peame mäletama, aga mälu ei tohi meile muutuda koormaks nagu lumi katusel. Kui me kõike mäletaks, me läheksime hulluks. Inimene õpib kõige rohkem esimestel eluaastatel ja kõige rohkem unustab ka. Vanaks saades ta enam ei õpi ega unusta. Kui olla noor kultuur, siis me peame palju õppima ja palju ka unustama – see on paradoks. Ma tänan!

Aseesimees Keit Pentus
Ivi Eenmaa, palun!

Ivi Eenmaa
Ma tänan, proua juhataja! Aitäh särava ettekande eest! Tänan sind! Ja täna on siin korduvalt üles kerkinud, et kõik see, mis meid ümbritseb keskkonna näol, on inimene loonud või ise hävitanud. Ja minu küsimus sulle, ütleme, teatud täna Eestis muinsuskaitses valitsevate printsiipide kohta, see tähendab võtta Harju tänav sellisena, nagu ta on, mis pärast pommitamisi, ise tead, ongi niisugune? Kas need printsiibid, et kui me ei saa seda, mis oli seal x sajandil, siis ärme tee üldse midagi? See tähendab, uisutame lihtsalt või joome õlut või midagi niisugust. Kas see on õige lähenemine sinu arvates? Aitäh!

Lauri Vahtre
Ma tänan! Ma arvan, et ma seda ka juba viitasin, et minu arvates see ei ole õige lähenemine. Teoreetiliselt on võimalus, et see uus olukord kuidagi saavutab omaette väärtuse. Näiteks ma olen kindlalt veendunud, et Tartus tuleks Raekoja tagune kvartal taastada. Aga nüüd juba natukene palju on neid, kes on seal kevaditi istunud ja kas õlut joonud või joomata jätnud, aga igatahes see on väga tudengi paik juba tuhandete inimeste emotsioonidesse kasvanud, siis ma hakkan endalt küsima, et kas see nüüd juba uus väärtus ei ole? Kusjuures ma sellegipoolest toetaksin tema taastamist – ka siis tekib uus väärtus jälle. Nagu ma ütlesin, mina olen fundamentalismi vastane, saab taastada küll, tähtis on atmosfäär. Praegu Harju tänava puhul öeldakse, et jaa, meil on ilus vaade siis Nigulist kirikule. See on täiesti asjatundmatu väide! Prantsusmaal lammutati katedraalide ümbert hooneid maha, Jumalaema kiriku eest näiteks, et oleks ilus vaade. Mis oli tagajärg? Kogu selle algne mõju kadus, kirik muutus visuaalselt tunduvalt väiksemaks ja ainus linn, kus see jamps tegemata jäeti, oli parasjagu sakslaste kätte jäänud Strasbourg või Straßurg. Ja ma olen ise näinud, mis juhtus inimesega, kes pööras nurga tagant välja ja siis äkitselt nagu röögatas – seisis tema ees see võimas katedraal ja teda ei olnud keegi hoiatanud, et see seal on ja milline oli see mõju siis! Samasugust mõju on kirjeldanud Jüri Kuuskemaa oma esimesel kohtumisel Niguliste kirikuga ja praegu see on hävitatud. Nii et mitte ainult Harju tänava enda pärast, vaid  sellel hoonestusel on isegi laiem tähendus.

Aseesimees Keit Pentus
Austatud ettekandja! Rohkem küsimusi ei ole. Suur aitäh ettekande ja küsimustele vastamise eest! Järgmisena palun Riigikogu kõnetooli Riigikogu muinsuskaitse ühenduse esimehe Trivimi Velliste. Palun!

Trivimi Velliste
Austatud istungi juhataja, head kolleegid ja külalised Muinsuskaitseametist ja Muinsuskaitseseltsist!

Meie tänane arutelu on väga tervitatav. Küsimus kultuuripärandi kaitsest – või ka veidi kitsamalt muinsuskaitsest – kasvas välja Riigikogu muinsuskaitse ühenduse liikmete algatusest täiendada Eesti põhiseadust lakoonilise sättega, mis rõhutaks kultuuripärandi kaitsmise kohustuslikkust igaühele – olgu siis tegemist riigi, kohaliku omavalitsuse või üksiku kodanikuga. Seik, et põhiseaduse muudatuse algatus kogus 67 allkirja, räägib selget keelt tõsiasjast, et kultuuripärand on meile oluline.

Põhiseaduse muutmine ei ole ega tohigi olla igapäevane tegevus. Põhiseadust tuleks muuta nii harva kui võimalik ja nii sageli kui häda pärast vajalik. Rõhutan sõnu häda pärast! Meie tänane arutelu peaks kinnitama, et kultuuripärand vajab hädasti senisest tunduvalt suuremat avalikku tähelepanu ja ka selgemat ning täpsemat poliitilist ning õiguslikku mõtestamist.

Eelkõneleja hea kolleeg Lauri Vahtre andis meile ülevaate muinsuskaitse mõtte arengust Eestis läbi aegade, seetõttu piirduksin siinkohal sissejuhatavalt valdkonnaga, millega olen ise kõige vahetumalt kokku puutunud – nimelt muinsuskaitse rohujuuretasandiga, s. h. muinsuskaitseliikumise sünniloo ja mõttega veerand sajandit tagasi ning selle liikumise järelkaja ja tähendusega tänapäevas.

Eeloleval sügisel – 18. oktoobril – möödub 25 aastat päevast, mil neliteist esimest muinsuskaitseklubi kogunes Tallinna lähedale Jüri kirikaeda, et asuda korrastama võsastunud haudu. Tegemist oli organiseeritud muinsuskaitseliikumise sünniga, millest veidi enam kui aasta pärast kasvas välja ametlik Eesti Muinsuskaitse Selts arvukate maakondlike ühenduste, kihelkondlike alamseltside, linnaklubide ja hajaliikmetega. Seltsi arengu haripunktis – pärast Tartu muinsuskaitse päevi, mille käigus esmakordselt okupeeritud Eestis heisati rohkel arvul sinimustvalgeid lippe, oli seltsil  kümme tuhat liiget ja kordades rohkem toetajaid. See oli aprillis 1988.

Muinsuskaitse Seltsi lipukirjaks toona oli: taastada tuleb muinsuste muinsus – Eesti Vabariik!  Ilma selleta pole lootust taastada ega kaitsta ka üksikuid muinsusi. Kõik hävib!

Muinsuskaitseliikumisel oli õnne. Liiguti lühikeste sammudega, ent üsna kiiresti. Lipu väljatoomisele järgnes arvukate Vabadussõja ausammaste taastamine, seejärel sõjaeelse riigipea mälestusmärgi ennistamine tema sünnikohas ja tema maiste säilmete kojutoomine Venemaalt. Just täna möödub 55 aastat president Pätsi surmast. Mõelgem siis täna ka temale!

Tõeks oli saanud Muinsuskaitse Seltsi volikogu liikme Lennart Meri üleskutse – tõlgendada muinsuse mõistet suuremeelselt, see on – avaralt. Muinsus tähendas meie mälu. Kogu seltsi tegevus oli suunatud rahva ühismälu tugevdamisele, meie ajaloomälu äratamisele osalisest varjusurmast. Selle kõige vahetumaks kinnituseks oli ka seltsi ajalootoimkonna algatatud mälestuste  kogumine ja talletamine. Toimkonna esimees Mart Laar tegi vastava üleskutse just sada aastat pärast Jakob Hurda kuulsat vanavara kogumise algust.

Head kolleegid! Nüüd, mil oleme ligi kakskümmend aastat saanud ise oma asju otsustada, võime muidugi küsida: kas me siis sellist muinsuskaitset tahtsimegi!
On osutatud sellelegi, et Mart Laari esimeses valitsuses oli mitmeid juhtivaid Eesti Muinsuskaitse Seltsi liikmeid, ent muinsuskaitse rahastamine ei paranenud. Kuid pikas perspektiivis saigi muinsuskaitse olukorda kõige paremini parandada vaid selle kaudu, et Eesti majandus kosus, et Eesti kodanik muutus jõukamaks.

Siiski on siin üks oluline aga. Üleminek vabale turumajandusele oli üksikisiku jaoks karm. Palju aastaid kulus peredel sellele, et leib oleks laual. Iga mees mõtles esimeses järjekorras iseendale ja oma perele. Kadus talguvaim. Ühiskond pihustus justkui liivateradeks, mida tuul võis ringi keerutada. Muinsuskaitseseltsi read hõrenesid kiiresti, ere muinsusteadvus taandus alateadvusse.

Olgugi et asutati Riigi Muinsuskaitseamet tänase EMS-i esimehe Jaan Tamme juhtimisel, jäid selle käed sageli lühikeseks, sest ühiskonna hoiakutes kerkisid esile teistsugused väärtused. Raha võim ei pruukinud alati tähendada vaimu võitu. Siiski peame toonaste muinsuskaitsjate vastutuult purjetamist tagantjärele kõrgelt hindama, neile oma tänu avaldama.

Nüüd, 21. sajandi teise kümnendi hakul on Eesti muinsuste seisund  vägagi vastuoluline. Tallinna vanalinn on tundmatuseni muutunud ja kuulub aastast 1997 UNESCO maailmapärandi nimistusse. See on erakordne saavutus ja Tallinna vanalinna harmooniline ilu on ka tõesti erakordne. Me oleme sellega nii harjunud, et ei märka seda argipäevas. Aga hakkame kohe märkama, kui keegi proovib sellele oma kurja kätt külge panna.

UNESCO on korduvalt pidanud muret tundma selle pärast, et vanal Tallinnal on puudunud korralik arengukava, mis ühtlasi tähendab ka korraliku kaitsekava puudumist. Sellise mastaabiga mälestis ei tohi jääda juhuslike tuulte meelevalda.
Mis aga muret teeb, on meie arengu ebaühtlus. See ei saa jätta puudutamata ka kultuuripärandit. Kui maal ringi sõita, kohtab liiga sageli väärtuslikke ajaloolisi hooneid, ajaloolisi kooslusi, mis on kurvastavas olukorras. Sageli on tarvis vaid väikest pingutust, et säilitada mälestis elule. Vahel piisab mõnest sajast eurost, et õigel ajal parandada auk katuses või panna vihmaveetorule alumine kaotsiläinud lüli. Kuid seda vähest ei leita.

Mis puutub muinsuskaitse kiirabisse, siis palju aastaid oli Muinsuskaitseameti käsutuses selleks otstarbeks vaid üks miljon krooni maakonna kohta. Üks miljon krooni, see on paari-kolme sõiduauto hind! Ja nüüdseks on seegi ülinapp raha veelgi kolmandiku võrra kahanenud. See on tõepoolest koht, kust muinsuskaitse king kõige valusamalt  pigistab ja sellele peab uus Riigikogu olude paranedes kõige tõsisemat tähelepanu pöörama!

Kultuuriministeeriumi üldise investeeringutekava taustal tuleb esile tõsta kaht üliolulist riiklikku programmi: esiteks, „Pühakodade säilitamine ja areng“, mille keskmiseks aastamahuks ajavahemikus 2004–14 on kavandatud 63 miljonit krooni aastas, ja teiseks, mõisakoolide riiklik programm, mille kogumaht aastail 2005–2010 oli 150 miljonit krooni. Ent häda on selles, et pühakodade programmi tegelik aastamaht on kavandatud 63 miljoni asemel kõikunud 9 ja 29 miljoni vahel, jäädes  ettenähtule kordades alla. Mõisakoolide käsi on käinud mõnevõrra paremini tänu Norra abile – neli viiendikku nimetatud rahast on tänuväärsel kombel tulnud Norrast.

Head muinsuskaitsehuvilised! Eesti muinsuskaitse grand old man ja Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimene auesimees Villem Raam avaldas sageli lootust, et ajapikku kujuneb üle terve maa välja arvukas muinsuskaitse usaldusmeeste võrgustik. Ta pidas silmas inimesi, kel hästiarenenud kultuurilooline kuulmine ja teravad silmad ning kõrvad meie tehismaastikul liikudes. Nemad oleksid asendamatuteks abimeesteks muinsuskaitseinspektoritele, keda meil täna on harilikult vaid üks inimene maakonna kohta. Kui aga igas kihelkonnas või koguni igas vallas oleks üksainuski usaldusmees, oleks abi väga suur.

Nagu ma eespool rõhutasin, hõrenesid pärast Eesti vabaduse taastamist meie muinsuskaitse seltsi read kiiresti. Meil on kunagise kümne tuhande liikme asemel aktiivseid ehk tuhatkond, aga vahepeal on ka aeg edasi läinud. Eesti pole enam nii vaene nagu ta oli kakskümmend aastat tagasi. Vahepeal on uuesti ellu ärganud talguvaim. Ka muinsuskaitse vallas on sündinud uusi algatusi: koostöös Muinsuskaitseametiga on ellu kutsutud muinsuskaitse ümarlaud, mis on püüdnud kaasa tõmmata inimesi, kes seni on olnud muinsuskaitsest eemal. Näitus „Ultima memoria“ Tallinna Suurgildi hoones ja rändnäitusena mujalgi tõmbas taaskord avalikkuse tähelepanu meie hävivatele mälestistele. Samuti tegutseb väga edukalt Eesti Mõisate Ühendus.

Kas ei ole nüüd, mil Eesti riik on taas teatavas mõttes „valmis“, aeg küps uueks kodanikualgatuseks, mis tugineks põhimõtteliselt samadele igavikuväärtustele, nagu seda tegi muinsuskaitseliikumise esmasünd veerand sajandit tagasi? Nüüd aga uutes oludes! Vajame senisest veelgi rohkem kodanikualgatust! Igaüks meist võiks hüüda: riik see olen mina! Riik ei ole kusagil eemal, ammugi mitte peamiselt Toompeal, vaid ikkagi meist igaühe silmades ja peopesades. Seda on sageli küll raske uskuda ja mõista, aga ometi just nii see on!

Eesti Muinsuskaitse Seltsis on järjepidevana kestnud  vaid üksainus maakondlik ühendus – Viljandimaa ühendus. Ilmselt tänu selle maakonna kultuurikihi viljakusele ja kohaliku esimehe Jaak Pihlaku pühendumusele. Kuid ellu on uuesti ärganud ka Saaremaa ühendus. Kas järgneb veel mõni maakond?

EMS-i juhatus ja kesktoimkond on kõigist raskustest hoolimata suutnud rahvaalgatusliku muinsuskaitse tulukest edukalt elus hoida. Rohkem kui veerandsajandi jooksul on igal kevadel korraldatud muinsuskaitsekuud väga mitmesuguste ettevõtmistega. Samuti on sügisel peetud Euroopa muinsuskaitsepäevi.  On aktiivselt osaletud muinsuskaitset puudutavas üle-euroopalises võrgustikus Europa Nostra. Koostöös Kodu-uurijate Seltsi ja Genealoogide Seltsiga antakse välja ühist aastaraamatut.

Eesti tänase seltsielu üks keerukamaid küsimusi on: millisel määral see peaks toimuma liikmete endi kulul ja millisel määral seltsid peaksid ja tohiksid paluda riigi või omavalitsuse kassast toetust, s.o maksumaksja raha. On riike ja rahvaid, kus kodanikud peavad auasjaks oma tasku arvel ühiskonda aidata põhimõttel kus viga näed laita, seal tule ja aita. Heaks näiteks on vanal heal Inglismaal National Trust, mis suudab eraalgatuse korras lausa losse ja neid ümbritsevaid kauneid parke päästa ja hallata. Ent seal riigis on väga vana vabaduse vaim ja palju jõukaid kodanikke.

Mida peaksime aga tegema meie? Kas ootama, kuni väga suur osa Eesti rahvast saavutab vaimse ja majandusliku jõukuse või tegutsema nüüd ja kohe, paludes abiks maksumaksja raha? Ja kas see abi saab olla üksnes projektipõhine, mis kaugeltki alati ei anna kindlusetunnet tuleviku suhtes ja seega kahandab vabatahtlike motiveeritust? On tähtis meeles pidada, et vabatahtlikud kingivad ühiskonnale kõige väärtuslikumat ressurssi, mis meil olemas on – oma aega. Aega on aga meil kõigil ju põhimõtteliselt ühepalju. Sestap on pühendunud MTÜ panus ühiskonda maksumaksja seisukohalt kõige tõhusam – vähese rahaga tehakse suuri asju.

Sellise tegevuse heaks näiteks on EMS-i leping Kaitseministeeriumiga. Sõjahaudade seadus kohustab ministeeriumi hoolitsema meie langenute kalmude eest, s.h Kaitseväe kalmistu eest. Väga tülikas ja ebatõhus oleks luua ministeeriumis selliseks tööks eraldi osakond. Kallis oleks sellist teenust osta eraettevõttelt – pealegi kui turul puudub selleks piisav oskusteave. Just Muinsuskaitse Selts on oma iseloomu ja oma seniste kogemuste tõttu selles asjas riigile sobiv partner.

Mis puutub kalmistutesse üldse, siis olgu rõhutatud, et nende näol on tegemist üliolulise osaga meie kultuuripärandist, meie kultuurimälust. Seetõttu tahan väljendada oma heameelt, et Riigikogu menetlusse on just jõudnud kauaoodatud kalmistuseadus.

Head kultuuripärandi austajad! Oma ettekande lõpuosas tahaksin juhtida Eesti avalikkuse tähelepanu ühele väga olulisele sünergiavõimalusele meie kultuuripärandi ja üldse meie kultuurikeskkonna kaitsel. Traditsiooniliselt vaadeldakse keskkonnakaitset ja muinsuskaitset eraldi, teineteisest lahus.  Keskkonnaamet ja Muinsuskaitseamet asuvad erinevates haldusalades ja nende ametnikud töötavad teineteisest sõltumata, olgugi et nad liiguvad ühes ja samas kultuuriruumis, enamasti isegi ühel ja samal maastikul, aga nad vaatavad ja näevad erinevaid asju. Kas see on mõistlik?

Looduskeskkond ja tehiskeskkond on ju tänapäeval tugevasti läbipõimunud, nende vahel pole selget piiri. Pühad hiied, kalmistud ja mõisapargid võivad olla nii loodus- kui ka muinsuskaitse all. Ent asi on veelgi laiem: me räägime üha enam miljööväärtusega aladest, s. t. kooslustest, kus me ei kaitse mitte niivõrd üksikut eksponaati linna- või külamaastikul, vaid just terviklikku vaimset keskkonda, mis on rohkemal või vähemal määral inimese loodud, ent igal juhul oluline inimese heaolu seisukohalt.

Riigikogu keskkonnakomisjonis on arutusel üks väga oluline eelnõu – keskkonnaseadustiku üldosa seaduse eelnõu. Tegemist väga tähtsa õigusruumi kujundava dokumendiga.  Eelnõu eesmärk on sõnastada põhimõtted ja normid, mille abil saaks vähendada keskkonna häiringuid selleks, et kaitsta inimese heaolu. Keskkonnakaitse üks eesmärke on säästva arengu edendamine, mitmekesisuse ja keskkonna hea seisundi säilimine. Rõhutatakse üldist hoolsuskohustust igaühe suhtes. Kas aga need pole mitte põhimõtted, mis suurepäraselt rakenduvad ka kultuurikeskkonna kaitsmisel muinsuskaitses?

Kas me ei peaks mitte kaks paradigmat ühendama – rakendama nii keskkonnakaitses kui ka muinsuskaitses ühesugust, omavahel lõimitud mõtteviisi? Kõrgetasemelise ja tervikliku kaitse põhimõtte rakendamine mõlemas vallas oleks pikk samm edasi nii meie õigusruumis kui ka üldse meie kultuuri mõtestamisel. Me ei peaks mälestisi vaatlema mitte niivõrd üksikute eksponaatidena vabas õhus, vaid tervikliku ja lahutamatu keskkonna osadena. Mis muidugi ei tähenda, et me ei võiks üksikut väärtuslikku eraldi esile tõsta.

Suurt sünergiat annaks ka kahe ametkonna senisest tihedam koostöö. Keskkonna- ja muinsuskaitseinspektorid võiksid ringi sõita ühe ja sama džiibiga, nad võiksid üheskoos korraldada seminare ja konverentse ning tutvuda üksteise tööga. Pikapeale õpitakse üheskoos tervikut nägema ja säästlikult oma käsutuses olevat ressurssi jagama – raha, aega ja tähelepanu.

Üheskoos on kindlasti kergem saavutada kõige peamist – ühiskonna rohujuuretasandi kaasamist otsustusprotsessidesse, et igaüks, kellesse asi vähegi puutub, tunneks, et tema arvamust võetakse kuulda, et pikapeale kujuneks arusaam: keskkonna hoidmine – olgu loodusliku või tehisliku – on meie endi, eriti aga meie järeltulijate huvides. Selle eesmärgi nimel tasuks pingutada.

Ja lõpetuseks, head kuulajad, tahan lausuda mõned siirad tänusõnad lisaks juba eespool öeldule. Need, kes ka viimastel aastatel on olnud kutsutud ja seatud selleks, et seista meie esivanemate pärandi eest, on sageli pidanud ujuma vastuvoolu. Ja küsimus pole olnud ainuüksi rahas, vaid mis hoopis tähtsam – hoiakutes ja teadvuses. Ma tahan ka Riigikogu muinsuskaitse ühenduse nimel tänada kõiki neid, kes muinsuskaitse põllul palehigis on kündnud. See higi pole valatud asjata!

Loodan, et meie tänane arutelu avardab Eesti ühiskonna teadvust kas või pisutki meile kõigile nii olulises vallas. Loodan samuti, et headele sõnadele ladestub edaspidi aina enam heade tegude kullakatet! Tänan tähelepanu eest!

Aseesimees Keit Pentus
Aitäh! Ja jätkame nüüd küsimustega. Esimeseks küsijaks on Lembit Kaljuvee, palun!

Lembit Kaljuvee
Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja ja hea kolleeg! Sa meenutasid siin 25 aasta taguseid aegu ja mina tahaksin sind tänada selle eest, et sa 25 aastat oled väsimatult seda vankrit vedanud. Ühtpidi võiks öelda, et muinsuskaitse ja Velliste, sinna võib võrdusmärgi panna mõnikord. Aga kuna ma olen opositsionäär täna siin Riigikogus, siis tahaks küsida sinu käest seda: kuidas sa hindad meie viimase valitsuse ja viimaste valitsuste vaimsust muinsuskaitsealase tegevuse osas ja sellest arusaamises? Aitäh!

Trivimi Velliste
Aitäh kõigepealt heade sõnade eest! See on üks põhimõtteline filosoofiline küsimus. Ja minu vastus on selline, et muinsuskaitse on kindlasti üks valdkond, kus me võiksime küsida: kui palju oleks muinsuskaitses tarvis head turumajandust ja kui palju muinsuskaitse vajab sotsialismi? Need on kaks kaalukaussi, mida tõepoolest tasub hoolega kaaluda. Sest tõepoolest, kuna me muinsuskaitse puhul rõhutame, et muinsused peale selle, et nad sageli on püha eraomand  – ja eraomand on tõesti, nagu me teame, püha ja puutumatu –, aga samal ajal mingi nähtamatu osa igast muinsusest on ka meie kõigi oma. Ja selle tõttu on igal omanikul mingi nähtamatu kohustus. Lisaks sellele, mis tal on enda, oma perekonna ees, on tal mingi kohustus kogu rahva ees ja ka tulevaste põlvede, kogu ühiskonna ees.

Selle tõttu ongi sellele küsimusele vastamisel äärmiselt oluline analüüsida, missugusel viisil mälestised saavad kõige paremini kaitstud lõppkokkuvõttes. Oma ettekande alguses ma ka ütlesin, kui ma nimetasin Mart Laari esimest valitsust alates 92. aasta sügisest, kui sellele valitsusele tehti etteheiteid, et kuigi mitmed valitsusliikmed tulid otse muinsuskaitse liikumisest, siis äkki ei leidnud nad enam raha muinsuskaitseametile sellisel määral, nagu oleks olnud loomulik oodata. Aga nagu ma ettekandes ütlesin, lõppkokkuvõttes me saame oma mälestised kõige paremini kaitstud, kui Eesti majandus edeneb tervikuna ja kui Eesti kodanik muutub aina jõukamaks. Muidugi ei piisa ainult ainelisest jõukusest, vaid ma nimetasin ka enne vaimset jõukust: lisaks sellele, et meil on raha, peab meil olema suhtumist.

Niisiis minu kokkuvõte vastuseks sellele küsimusele on see, et ma arvan, et me põhimõtteliselt oleme valinud sellise tee, mis pikas perspektiivis peaks ennast õigustama. See aga ei tähenda, et meie valitsus oleks eraldanud muinsuskaitsele piisavalt raha. Kaugeltki mitte.

Aseesimees Keit Pentus
Tarmo Kõuts, palun!

Tarmo Kõuts
Tänan, proua juhataja! Hea ettekandja! Nagu sa oma väga põhjalikus ettekandes mainisid, möödub täna 55 aastat president Konstantin Pätsi surmapäevast. Seepärast on paslik küsida, kes peaks vastutama rahvuslike sümbolite kaitse eest või kes peaks vastutama, et president Pätsi haud oleks hooldatud või tema lapsepõlvekodu Pärnu Raekülas taastatud, nii nagu ka Jaan Tõnissoni kodu Tartus. Aitäh!

Trivimi Velliste
Aitäh selle küsimuse eest! See küsimus viib meid sellesse valda, mida ka Lauri Vahtre rõhutas oma ettekandes. Nimelt meie muinsus, meie pärand ei ole mitte ainult aineline, vaid on ennekõike vaimne, need on teatavad väärtused, oluline osa meie mälust. Eesti demokraatia, mis on ju üsna vana, vähemasti üle 90 aasta võib-olla, kui me läheme tagasi ka talupojademokraatiasse XIX sajandil, siis on meie demokraatia väga vana, aga teiselt poolt on see olnud ka väga katkendlik. Ma pean küll tunnistama, et võrreldes selliste riikidega nagu näiteks Soome või Prantsusmaa või Ameerika Ühendriigid, on meil kindlasti väga suuri raskusi oma rahvuslike mälumärkide kaitsmisega. Meil ei ole isegi sellist lihtsat asja, nagu on üks korralikult käima pandud ühtne riigi protokoll. Kui on tegemist mingi rahvusliku tähtpäevaga, mida keegi põhimõtteliselt ei vaidlusta ja mis on kalendris selgelt nähtav, siis kui see kuupäev hakkab lähedale jõudma, siis äkki avastatakse, et keegi ei tea, kes selle eest vastutab, et seda päeva meeles pidada. Kas on see mõnikord Kadrioru asi või on Stenbocki maja asi, kas see on Riigikantselei asi või on see Välisministeeriumi asi? Ja asi on sageli lõppenud sellega, et mõni seltsidest, olgu selleks siis Muinsuskaitse Selts või olgu selleks Mittetulundusühing Konstantin Pätsi Muuseum, kes täna kell üks korraldab president Pätsi haual mälestustalituse. Keegi seltsidest peab selle siis võtma enda õlgadele, et sellest ei mindaks päris vaikides mööda. Ma arvan, see on ka Riigikogule probleem, mida me peame tulevikus arutama. On mõningaid asju, mida siiski ka riik peaks koordineerima ja mille eest riik peaks vastutama. Olgugi et ma tulen tagasi oma selle algse rõhutuse juurde: mida rohkem me teeme rohujuure tasandil, mida rohkem teeb rahvas ise, seda parem lõppkokkuvõttes. Nüüd jällegi, kokkuvõte minu vastusest on see, et selliste asjade kaitsmise eest, nagu seda on näiteks president Pätsi mälestusega seotud paigad, kas või tema kodumaja Pärnu Raekülas, või Jaan Tõnissoni kodu Tartus, nende taastamise pärast peavad kindlasti muret tundma nii riik, nii linn kui ka ühiskond. Ja kuna tegemist on antud juhul konkreetselt eraomandiga, nii Pätsi kodumaja kui ka Jaan Tõnissoni kodumaja kuuluvad ju eraomandisse, siis tuleb lahti raiuda see keeruline Gordioni sõlm, mismoodi riigi ja meie rahva ühine huvi saaks ühitatud selle eraomaniku huviga, kellele see maja konkreetselt kuulub püha eraomandina. Ja muidugi on äärmiselt piinlik, et näiteks Jaan Tõnissoni maja, mis kuulub tema pojale, kes järgmisel suvel saab 99-aastaseks ja kes ei kuulu mitte kõige vaesemate eestlaste hulka, et see kuulsa Jaan Tõnissoni otsene järeltulija ei ole suutnud mitte midagi teha, mitte lillegi liigutada oma isa erakordse ajaloolise väärtusega maja säramalöömiseks, nii nagu see on õnnestunud teha Jaan Poska puhul, mis oli samasuguses õnnetuses olukorras nagu Tõnissoni maja. Aga näete, Poska majaga oli võimalik midagi ette võtta, järelikult olukord ei ole lootusetu.

Aseesimees Keit Pentus
Mari-Ann Kelam, palun!

Mari-Ann Kelam
Suur tänu! Me oleme täna hästi palju kuulnud juurtest, kas siis rohujuure tasemel või puujuurtest. See näitab tegelikult seda, nagu sinu suurepäranegi ülevaade Eesti muinsuskaitsest ja Eesti taasiseseisvumisest, et kui rahvas ja inimesed tajuvad ohtu, siis nad lähevad tagasi juurte juurde ja otsivad sealt tuge. Minu küsimus on rohkem praktiline. Kas mälestiste hooldamist ja kaitset peaks senisest enam delegeerima halduslepinguga kohalikele omavalitsustele? Mis vastuse sa sellele küsimusele annaksid? Aitäh!

Trivimi Velliste
See on väga oluline küsimus. Ma arvan, et põhimõtteliselt igasugune delegeerimine riigi poolt allapoole on tervitatav ja hea. Mida rohkem otsuseid võetakse vastu madalamal tasemel, mida rohkem lähemale me jõuame rohujuure tasandile, seda rohkem inimesed tunnevad, et nad on kaasatud ja et need on nende otsused. Muidugi suurte omavalitsuste puhul, nagu Tallinna linn või Tartu linn, on meil kogemused olemas. See toimib väga hästi, et halduslepinguga on Muinsuskaitseamet delegeerinud muinsuskaitsekorralduse Tallinnas kultuuriväärtuste ametile ja see toimib. Samamoodi on seda võimalik teha ka teistes suuremates omavalitsustes. Küsimus on ainult selles, et paljudel väiksematel omavalitsustel ilmselt pole seda haldussuutlikkust ja seda oskusteavet,  ja sageli ei pruugi ka volikogu liikmetel olla seda arusaamist ja hoiakut. Tulemus võib olla see, et kuna ressurss on piiratud ja raha on vähe, huvid on mujal, siis kui muinsuskaitse ka nõrgas omavalitsuses oleks delegeeritud omavalitsusele, siis võib mälestiste olukord veelgi halvemaks muutuda, võrreldes sellega, kui ta on riigi käes. Nii et me peame siin apteekrikaaluga kaaluma ja otsustama igal üksikjuhul eraldi. Aga ma väga pooldan seda, et kohalikes omavalitsustes süveneks ja avarduks muinsusteadvus, et see hoiak muutuks selliseks, et me tegeleme oma asjaga, et need on meie mälestised, mitte nad ei ole riigi poolt meile kaela määritud.

Aseesimees Keit Pentus
Andres Herkel, palun!

Andres Herkel
Aitäh, proua juhataja! Ma kasutan juhust, et lugupeetud ettekandja pole mitte ainult muinsuskaitsespetsialist, vaid ka diplomaat ja isegi endine välisminister. Seetõttu esimene küsimuse pool on see: milline osakaal muinsuskaitses on rahvusvahelisel koostööl ja millistes lõikudes tuleks seda võib-olla veel enam arendada? Aga puudutaksin siiski ka seda põhiseaduse muudatuse ettepanekut, mis on omamoodi alarm, et olukord ei ole selline, nagu ta peaks olema. Ma isiklikult ei arva, et põhiseadus on siin võti, aga siit küsimuse teine pool: kas on mingeid niisuguseid eeskujuriike, kus asjad on oluliselt paremini korraldatud kui meil? Ma arvan, küsimus ei ole mitte ainult rahas. Ja kui neid riike on, siis mis riigid ja mida meil on neilt õppida? Aitäh!

Trivimi Velliste
Aitäh selle mitmeosalise küsimuse eest! Jah, Eestil on üsna ulatuslik rahvusvaheline koostöö. Muidugi juba lähtuvalt sellest, et Eesti on ühinenud kõigi oluliste rahvusvaheliste konventsioonidega, mis reguleerivad kultuuripärandi kaitset. Kuid puhtpraktiliselt on väga tähtis veel kord rõhutada seda, et näiteks Muinsuskaitse Selts lööb väga aktiivselt kaasa Europa Nostra üleeuroopalises muinsuskaitseliikumises.

Kui rääkida konkreetsematest maadest, kust me võiks eeskuju võtta, siis kindlasti on need meie lähimad naabrid Põhjamaad, kus on muinsuskaitse väga hästi korraldatud ja mis on ka kultuuriruumi poolest meile lähedased ja arusaadavad. Aga muidugi nende Põhjamaade puhul on just see asi, millest ma enne rääkisin. Neil on kaks väga tugevat külge. Ühelt poolt nende areng on olnud vaba pikki sajandeid, nad on olnud väärikad oma enda elu peremehed ja nad oskavad hinnata oma esivanemate pärandit ja nendel on selleks ka vahendid. Nendel on nii palju jõukust, et nad on nõus seda oma taskust välja panema. Kindlasti me oleme õppinud palju ja me kindlasti ka edaspidi saame väga palju eeskuju võtta Põhjamaadest. Inglismaad muidugi tuuakse alati näiteks, kuna Inglismaa on väga traditsiooniline maa ja inglastel on see väga kuulus National Trust, kus jõukad kodanikud panevad raha kokku, teevad mingi lossi korda, panevad selle kasutusse, nii et see hakkab ise raha teenima. Ja võtavad jälle järgmise käsile.

See kõik on võimalik siis, kui on olemas mingisugune piisav stardikapital või mingisugune piisav hulk vahendeid. Kui ühiskond on liiga vaene ja kui suurem osa vaidlustest käib selle ümber, kui suured peavad olema pensionid ja või kas me saame pensione natukenegi tõsta, kui väga palju vaieldakse selle kõige üle, siis jääb vähem inimestel tähelepanu, huvi ja energiat igavikuliste väärtuste jaoks. Aga ma arvan, et ka vanem põlvkond meil Eestis siiski järjest rohkem nõustub sellega, et tingimata ei pea kogu aeg rääkima pensionidest, vaid on võimalik rääkida ka esivanematest.

Aseesimees Keit Pentus
Mart Nutt, palun!

Mart Nutt
Aitäh, austatud proua juhataja! Austatud ettekandja! Eesti on oma maksupoliitikas lähtunud viimase 18 aasta jooksul põhimõttest, et erisusi maksude suhtes kas ei tehta või tehakse neid minimaalselt. Muinsuste puhul ja mälestiste omanike puhul tekib muidugi küsimus, et kuidas seda olukorda, mis on nendel seoses sellega, et muinsustel on omad nõuded ja muinsuse hooldamine toob lisakulutusi, kuidas seda kompenseerida või tasakaalustada. Kuidas on teie arvamus, kas mälestiste omanikule või valdajale peaks tegema maksusoodustusi? Kui jah, siis milliseid, või on mingisuguseid muid vahendeid, kuidas seda kompenseerida? Aitäh!

Trivimi Velliste
Aitäh! Jah, tõepoolest Eesti maksusüsteem on pürginud selle poole, et see on väga lihtne ja arusaadav ja meil on väga tugevad poliitilised hoiakud selles suhtes, et seda lihtsat maksusüsteemi säilitada ja teha väga vähe erisusi. Üks erisus on siiski tehtud, meil teatavasti on maksusoodustused looduskaitse vallas. Ja kuna ma just äsja rõhutasin, et looduskaitse ja muinsuskaitse on läbi põimunud ja on koos nagu sukk ja saabas, siis me võiksime väga tõsiselt siiski kaaluda ka teatavate erisuste tegemist just nimelt muinsuskaitse vallas, kuna on ülimalt oluline mälestise omanikku motiveerida, ka majanduslikult motiveerida. Muidu ta tunneb end ülekohtuses olukorras, sest mälestise hooldamine ja haldamine on natuke kallim kui tavalise kinnisvara hooldamine ja haldamine. Ja et seda vahet kinni maksta, selleks me peame midagi ette võtma. Näiteks Skandinaavia riikides seda tehakse, see vahe korvatakse mälestise omanikule. Kas me peame valima selle nn Rootsi tee – see on kindlasti üks võimalus ja minule isiklikult see meeldiks. Senine kogemus on näidanud, et kui me oleme seda teemat arutanud ja kui me oleme otsustamise lävel, kas me teeme selle erisuse, et me anname näiteks maamaksusoodustuse mälestise valdajale, siis mõned poliitikud ütlevad, et ei, parem teeme nii, et anname neile otsetoetust, maksame selle vahe kinni. See filosoofia on kõigiti arusaadav, aga praktiline häda on selles, et iga kord, kui me lõpuks jõuame eelarve arutelude juurde ja kui saabub see aeg, et toetusi eraldada, siis seda raha ei leita ja need toetused jäävad mälestiste omanikel ja muinsuskaitsel lõppkokkuvõttes saamata. Me tuleme jälle siia saali ja arutame uuesti, et kumb oleks parem, kas anda maamaksusoodustust või anda otsetoetusi, ja lõpuks jõuame jälle sellise olukorra juurde, kus me kõik oleme seda meelt, et muinsuskaitset peaks toetama, ainult et kui raha eraldamiseks läheb, siis raha ei ole.

Aseesimees Keit Pentus
Peeter Tulviste, palun!

Peeter Tulviste
Aitäh! Hea ettekandja! On teil tuua meile mõni hea näide sellest, kuidas kas meie riigis või kuskil mujal on tõeliselt edukalt saavutatud see, et mälestiste haldaja on hakanud nende vastu huvi tundma? Eriti, kui te teate mõnda näidet, kus see on saavutatud ilma olulist raha lisamata.

Trivimi Velliste
Aitäh! Ma arvan, et see on tegelikult võib-olla meie tänase arutelu kõige tähtsam küsimus. Ma nimetasin Inglismaad, vana head Inglismaad. Aga vanal heal Inglismaal on häid tulemusi saavutatud selle tõttu, et nendel on olnud pikk ja edukas ajalooline areng. Meile kõigile teadaolevatel põhjustel on nad muutunud jõukaks ühiskonnaks ammu juba, nad on haritud ühiskond, nad on oma traditsioone väärtustav ühiskond. Inglismaa mudel on kindlasti üks hea näide selle kohta, kuhu poole me võiksime pürgida. Ega siin ei ole ühte lihtsat lahendust. See on niisama nagu selle kuulsa Inglise muru kasvatamine: ega siin muud ei ole kui niida ja rulli, niida ja rulli, ainult et seda tuleb teha 500 aastat järjest. Küsimus on, kas meil on kannatust 500 aastat oodata, et me 500 aasta pärast oleme siis nii jõukad, nii targad, nii arukad, nii vaimsed, et iga kodanik on valmis oma taskust midagi välja panema, niimoodi, et kodanikud toetavad, siis kohalik omavalitsus toetab ja lõpuks riik toetab, et kõikidel tasanditel avaldub mõistev suhtumine. Mõistev suhtumine on tegelikult kõige alus, sellepärast et igasuguste rahaotsuste puhul on oluline eeldus suhtumine. Kui suhtumine on olemas, siis on arusaam olemas ja siis lõpuks leitakse ka raha. Ega raha ei ole kunagi maailmast otsa saanud. Ja nagu Lauri Vahtre väga õigesti siit kõnetoolist enne ütles, et ilmselt tuleb otsida kuldset keskteed. Alati on võimalik leida rohkem raha ja alati tuleb ka väga hoolega mõtestada, mida me kaitseme esimeses järjekorras, mida kaitseme teises järjekorras. Mitte kunagi ei ole võimalik mitte kõike ideaalselt kaitsta, sest vastasel korral tekib n-ö mälu ülekoormus. Kui me ei jaksa mitte midagi unustada ja jätame kõik meelde, siis võib-olla ummistub meie ühiskond. Nii et ma arvan, kõige parem rohi on ikkagi aeg. Aeg, aeg ja veel kord aeg.

Aseesimees Keit Pentus
Ja viimasena jõuame võtta veel ka Toomas Tõniste küsimuse. Palun!

Toomas Tõniste
Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Nõukogude okupatsiooni ajal liigitati mälestisi tähtsuse järgi: üleliidulised, vabariiklikud, kohalikud. Kuidas on sinu arusaam, kas see oleks tarvilik ka praegu? Aitäh!

Trivimi Velliste
Ma arvan, et mälestiste kategoriseerimine on mõistlik ainult sellisel juhul, kui me teeme seda niimoodi, et me ei too ohvriks paljusid vähemolulisi mälestisi, kui tagajärjeks ei ole see, et vähemolulised mälestised hävinevad veel kiiremini, kui nad praegu hävineksid. Ma pigem pooldaksin sellist lahendust, et ametlikult ja formaalselt jääb see üks riigi tasand: mälestis, mis on ametlikus nimekirjas, on riigi kaitse all. Aga iga vald, iga kohalik omavalitsus, iga linn võiks juurde võtta vastavalt oma äranägemisele veel selliseid vähemolulisi mälestisi oma maa-alal, ilma et neid pandaks riiklikku nimekirja ja neile kohaldataks sellist ranget kaitserežiimi, nagu on ametlikel mälestistel. Sellega tegelikult meil paraneks hoiak ja ja arusaam muinsustest, sest kui vallad ise võtavad omal algatusel veel täiendavalt mälestisi kaitse alla, siis sellisel juhul tekiks meil nagu kaheastmeline mälestiste tasand, need olemasolevad jäävad alles, aga tekiks veel juurde selliseid, mida võib-olla ainult kohalikud inimesed  tunnevad. See muidugi ei välista seda, et me tõstame siis nende riiklike mälestiste hulgast jällegi esile sellised, mis on näiteks UNESCO maailmapärandi nimekirjas, nagu seda on Tallinna vanalinn või ka Kihnu vaimne pärand. Selliseid asju me võime esile tõsta, see tekitaks nagu siis selle kolmanda tasandi, mis on selline n-ö kõrgem pilotaaž.

Aseesimees Keit Pentus
Aitäh, hea ettekandja, selle ettekande ja küsimustele vastamise eest! Paraku on küsimustele vastamiseks ettenähtud aeg läbi. Enne kui me läheme järgmise ettekandja juurde, kelleks on akadeemik Mart Kalm, on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni poolt tulnud ettepanek pikendada Riigikogu täiskogu tänase istungi aega kuni käesoleva päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui 14.00-ni. Selle ettepaneku me peame ka läbi hääletama. Alustame hääletamise ettevalmistamist. Kas võime minna hääletamise juurde?

Panen hääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada Riigikogu täiskogu tänase istungi aega kuni käesoleva päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui 14.00-ni. Palun hääletada!

Hääletustulemused: poolt 46, vastu 0, erapooletuid 0. Päevakorrapunkti käsitlemist on pikendatud kuni selle punkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui 14.00-ni. Lähme päevakorraga edasi ja palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli akadeemik Mart Kalmu!

Mart Kalm
Austatud rahvaasemikud! Enne, kui oma ettekande juurde minna, ma tunnen, et ma võlgnen väikese kommentaari eelnevalt Lauri Vahtrele esitatud ja küll kenasti vastatud küsimusele Riigikogu hoone koridori seinte värvi asjus. Nimelt olen ise eritingimuste autor, kus on nõutud nende seinte kakapruuni tooni. Küsimus on lihtsalt selles, et sellistes küsimustes ei ole põhjust küsida ei teie, ei Lauri Vahtre ega minu isikliku maitse meeldimust. Kui Eesti Vabariigi Riigikogu tellis arhitektidelt selle maja projekti ja need nägid sinna ette selle tooni, siis me lihtsalt mälestise korral seda säilitame, küsimata, kas see meile meeldib või mitte.

Aga nüüd asja juurde. Läinud suvel UNESCO maailmapärandi komitees istudes tundsin, et Eesti Vabariigi kodanik olla on hea. Meie läksime sinna oma tarkusega, selle praktikaga, nende kogemustega, mida me oleme praktiseerinud aastakümnete vältel esimese muinsuskaitseseaduse vastuvõtmisest Eesti Vabariigis 1925. aastast alates. Ja me mõistsime hoobilt neid seisukohti, mida nägid ette ekspertorganisatsioonid ICOMOS ja IUCN, ja tundsime, et meie jagame koos mõnede teiste Euroopa riikidega samu ühiseid printsiipe. Ja meil oli hea meel selle üle, et ei Keskkonnaministeerium, ei Kultuuriministeerium ega Välisministeerium ei ahistanud meid oma poliitiliste nõudmistega, nagu juhtus paljude teiste riikidega.

Eriti tore oli see, et kui olukorras, kus meie olime keeldunud toetamast üht Briti riigi ettepanekut võtta kaitse alla üks võluv väikelinn – meie leidsime, et kui see võluv väikelinn teisel pool maakera maailmapärandi nimekirja vastu võtta, siis sellega oleks rängalt ahistatud nii Rakvere, Viljandi, Haapsalu, Kuressaare, ma ei tea, Valmiera, Kuldiga, Vadstena, Porvoo või jumal teab veel, milliste kümnete ja sadade teiste väikelinnade huve, sest see ei olnud teistest parem –, ja kui meie ei toetanud kõiki neid võtteid, millega meile selles küsimuses nööpi keerama tuldi, siis oli heameel kuulda, et kui pühapäeva hommikul selle suurriigi välisminister Urmas Paeti tülitas, siis Eesti Välisministeerium oskas ka sellised kriisid ilusti ära lahendada ja meie saime oma tööd ausalt edasi teha.

Teistpidi, paljude riikide käitumist maailmapärandi komitees mõjutasid nende endi huvid. Olles nii väikese riigi nagu Eesti esindaja, siis meil ei olnud midagi saada, anda ega soolas. Ja seetõttu me võisime olla ausad. Aga, kui siis hakkad jälle mõtlema selles kontekstis, et kui see meie ainukene suur asi seal maailmapärandi nimekirjas – Tallinna vanalinn –, ons temaga kõik nii hästi, siis tegelikult läheb kulm kipra ja tulevad muremõtted. Selles mõttes, et küllap Tallinna Linna kultuuriväärtuste amet füüsilise pärandiga saab hakkama, aga me näeme seda, et viimase kümne aasta jooksul on massiliselt Tallinna vanalinnas müüdud kinnisvara ja linnavalitsus tõstab käed püsti ja ütleb, et ei ole nende asi, mis selles maha müüdud kinnisvaras toimub. Samas me loeme väsimatult pahameelepuhanguid sellest, kuidas terve linn on risustatud nende merevaigupoodidega, mis ei väljendavat tõelist Tallinna olemust. Me peame tunnistama, et siin on Tallinna linnavalitsus tema käsutuses olevad hoovad jätnud kasutusele võtmata ega aja teadlikult maailmapärandi väärilist muinsuskaitsepoliitikat. UNESCO ekspertide nõudel on küll võetud tarvitusele teatud meetmeid ja vanalinna nõukogu on kokku kutsutud, kuid tema töökorraldus on püütud teha võimalikult mitte linnavalitsust tööle sundiv.

Nüüd, minnes konkreetsemaks üldisemate muinsuskaitse probleemidega, siis peame tunnistama, et muinsuskaitset kiputakse nägema kildkonna huvina ja unustatakse, et see on üldriiklik huvi. Mälestiseks tunnistamise kaudu on riik kuulutanud mingi objekti väärtuseks ja võtnud kohustuse sellest hoolida, aidata kaasa selle säilimisele. Paraku on praktikas sageli tunda vastupidist tendentsi. Me näeme, et ühtepidi meie mälestiste koguhulk ei ole tasakaalustatud. Vaatamata sellele, kui pikk on juba Eesti iseseisvuse ajalugu, on meil mälestisena kaitse all Saksa pärandit palju rohkem kui Eesti pärandit. Mõisad on lihtne mälestise liik, talu sootuks vähem. Ja taluarhitektuur on olnud tõeliselt ülevaadatud valdkond. Või teistpidi on väga vanamoodsalt, aegade algusest saadik kaitse all suur osa varasemate sajandite pärandist, aga nüüd, kui ka 20. sajand on juba 11 aastat möödas, peaks ju ikkagi ka 20. sajandi erinevate lõppenud riigikordade pärand pälvima meie tähelepanu, sest ka tema on hääbumas.

Nüüd ma tahaksin vaadata mälestise suhteid riigiga ja pärast mälestise ja eraomaniku suhteid. Meil on suhteliselt palju mälestisi kaitse all. Samas ma ei jaga seda seisukohta, et neid peaks olema vähem kaitse all. Ma arvan, et ei juhtu midagi, kui me suudame selle suhtumise, et kui me ei suuda kõiki kaitse all olevaid mälestisi kaitsta ja osa nendest siiski hävivad, siis see ei ole katastroof. Minu meelest on parem see olukord, kui me kujutame hüpoteetiliselt ette ühte omavalitsust, kus on 100 mälestist, ja meil on olemas selles omavalitsuses viis erinevat äriinitsiatiivi. Kui need äriinitsiatiivid, mis tahaksid neid mälestisi kas korda teha, muuta, rekonstrueerida, kui need äriinitsiatiivid lihtsalt olemasolevate vanade hoonete kallale lasta, siis tõenäoliselt nendest vanadest majadest ei jää midagi alles. Aga kui need viis äriinitsiatiivi lähevad siiski mälestiste suunas lahti, siis on võimalik muinsuskaitseliste hoobadega nende vanade majade säilimist mingil määra mõjutada. Selles mõttes parem kaitse all kui mitte kaitse all. Aga samas ei maksa silmi peast nutta, kui me kõike, mis kaitse all, ei jõua kaitsta ja osa nendest lihtsalt huvipuudusel ära hävib.

Nüüd, palju on Eesti riigis räägitud sellest, et riigi valitsemine peab olema odav. Õhuke riik. Mis tundub printsiibina olevat õige, aga samal ajal, kui meil on enam kui 5000 maja võetud kaitse alla, siis seesama riik, kes räägib sellest, et valitsemiskulud peavad olema väiksed, peab teise käega mõtlema ju ka selle peale, et need enam kui 5000 kaitse alla võetud maja oleksid enam-vähem kasitud. Ehk siis: kas on mõtet riigiasutusi ilmtingimata kõige odavamatesse kastidesse põllu peale kolida, kui riigiasutuse kuskil ajaloolises hoones hoidmisega on võimalik anda oma panus ka muinsuskaitsesse? Näiteks muinsuskaitse enda fundamentalistlik tiib nõuab, et Põllumajandusministeerium peaks vanalinnast välja kolima. Aga teistpidi, kuna Põllumajandusministeerium on nendes hoonetes Laia tänava lõpus olnud juba 20. aastate lõpust, siis on see ajalooline traditsioon, sellel on oma identiteet. Ja Tallinna vanalinnas peavad olema ärid, elamispinnad ja büroopinnad tasakaalus. Me ei tohiks kõiki riigiasutusi vanalinnast ilmtingimata ära viia. Ei maksa unustada, et vanalinna külastav turist ei taha näha igal tänavanurgal ainult teist endasarnast. Ta tahab näha ka seda, vaadata, kuidas üks Eesti ametnik läheb lõunale ja mis ta sööb. Selles mõttes nagu hea initsiatiiv nendes riigiasutustes on minu meelest olnud Justiitsministeeriumil, kes selle asemel, et ehitada linnade taha igale poole uued kohtumajad, on otsustanud aastate jooksul olemasolevad kohtuhooned korda teha.

No veel häid initsiatiive riigi poolt on olnud juba austatud Trivimi Velliste poolt välja toodud mõisakoolide programm. Ja ega halb mõte ei olnud ka pühakodade programm. Ainult et nii palju, kui mina olen asjast aru saanud, siis selle asja keerasite tuksi teie, austatud rahvaasemikud, kes te hakkasite pühakodade programmist raha jagama selle asemel, kuhu seda vaja oli, pigem oma kodukirikutele.

Nüüd, terve rida riigiasutusi, riigiga seotud initsiatiive on aga läinud vastupidises suunas. Väga tõsist probleemi tekitab korterelamute renoveerimisel KredExi laenude jagamine. Me näeme seda, kuidas terve rida häid ja ilusaid kortermaju pannakse paksuks, kaotatakse ära täiesti nende arhitektuurne välisilme. KredExist laenu andes maja arhitektuuri säilitamisele ei mõtle keegi. Veel hullem on olukord Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusega. Muinsuskaitse ekspertnõukogudes on korduvalt probleeme selles, kuidas pigem turismi arendamise varjus püütakse mälestisi üles ehitada. Ilmtingimata tahetakse saada mingitest lossivaremetest tervet lossi ja sinna kõige tippu maastiku senise silueti asemel hoopis suurt vaatetorni. Minu süda tilkus verd ikkagi, kui muinsuskaitse lubas lisada lifti Suure Munamäe torni, mis on Eesti funktsionalismi väljapaistev saavutus. Ma ei ole kindel, et see oli õigustatud. Ja niisuguste probleemidega me põrkume alalõpmata.

Ma olen väga tõsiselt mures selle üle, et Riigi Kinnisvara Aktsiaselts mõtleb väga üheselt ainult sellele, kuidas riigi tulusid kasvatada, mitte aga sellele, et riigi käes oleva kinnisvaraga ta pigem peaks mõtlema, kuidas seda muinsuskaitseliselt paremini kaitsta. Edasi jõuame välja selle probleemini, et väga kergekäeliselt Eesti Vabariigis soositakse uute ehituste püstitamist. Sageli olukorras, kus neid uusi maju pole vaja. Alles pool nädalat tagasi helistas mulle üks Nissi Vallavolikogu mees, kahjuks ei jäänud mulle tema nimi meelde, kes rääkis sellest, et neil on Nissi alevikus probleem, mida teha Eesti-aegse koolimajaga, mis on tühjaks jäänud. Paar aastat tagasi või mõned aastad tagasi ehitasid nad selle kõrvale uue, sama suure koolimaja, aga see Eesti-aegne puumaja, muidu kena maja, aga vaja pole enam millekski. Alguses naised natuke kangast sees kudusid, aga nad ei suuda ka sellega maja ära täita. Kui nüüd hakata lammutama seda koolimaja, Eesti-aegset koolimaja, siis lammutustöö on kallis ette võtta. Aleviku keskele ilusa koha peale jääb kole koht ja kogu aleviku miljöö on rikutud. Miks aga oli vaja selle Eesti-aegse puukoolimaja kõrvale ehitada uut sama suurt koolimaja?

Või veel inetum ja piinlikum lugu, millele sattusin hiljuti peale, oli see, et ühes Eesti kõige võluvamas kihelkonnakeskuses Palamusel on ehiatud uus vallamaja aleviku taha põllu pääle. Alevikus endas aga on tühje puumaju külluses. Kas mõnda nendest ei oleks andnud siis vallavolikogule ja nendele vähestele ametnikele tööruumideks ära kohandada? See on ju täielik mõttetu ressursi raiskamine ehitada uus vallamaja olemasoleva tühjeneva kihelkonnakeskuse kõrvale!

Nüüd aga eraomanikest. Ühtepidi me oleme harjunud, me kuuleme kogu aeg seda juttu, et Eesti Vabariigi muinsuskaitsesüsteem on repressiivne, omanikku väsimatult ahistatakse, tal ei lubata ette võtta kõike seda, mida ta tahaks mälestisega teha. Ühtepidi on need ülesanded muinsuskaitse seadusega muinsuskaitseametile pandud, aga teistpidi ma saan aru ka nendest muinsuskaitseametnikest, kellel selle töökoormuse juures, mis neil on, ja selle suhtumise juures, millega neid alalõpmata kostitatakse, kas nad ikka suudavad alati jääda mälestiseomaniku sõbraks. Need tüssamised, mis kinnisvaraomanikud muinsuskaitseametnikele ette söödavad, on päris masendavad. Me teame, et muinsuskaitseametnike igapäev on see, et tuleb ettevõtja, kellel on üks vana väike puumaja, ja ta esitab kolm selle rekonstrueerimise ettepanekut. Esimene teadlikult on 20 korruse pealeehitamine, sest see ongi mõeldud selleks, et muinsuskaitseametnik minestaks. Siis öeldakse, et ei, ma olen mälestisest hooliv, ma armastan seda vana maja ja ma teen kohutava kingituse ja loobun sellisest kinnisvara arendusprojektist, kuna ma saan aru, et teile tundub see liialdusena. Ma nõustun 10 korruse peale ehitamisega! Ja kui siis vahepeal on ametnik jõudnud ennast koguda ja ütleb, et ka see ei tule kõne alla, siis võetakse taskust välja 3-korruselise juurdeehitise ettepanek, ja kergendunud ametnik kirjutab sellele sigadusele alla. Kusjuures tegelikult oleks vaevalt võinud kahekorruselist juurdeehitist sellele mälestisele lubada.

Sellises teatris ma pean tunnistama, et olles ise muinsuskaitse ekspertnõukogu liige aastaid olnud, see Eesti ettevõtjate teater, mis meile on esinemas käinud, see on olnud aastate jooksul päris muljetavaldav. Samas on aga selge, et ettevõtja, vaatamata sellele, et muinsuskaitse süsteem praegusel hetkel on Eesti Vabariigis püüdnud olla väga vagur ja mitte probleeme tekitada ja hoida madalat profiili – minu meelest liigagi madalat profiili, ikkagi me oleme hädas sellega, et nad võiksid rohkem ja tõsisemalt ennast kehtestada ja mitte lasta omanikel nii palju ja nii kergekäeliselt omavalitseda.

Minu silmis kõige masendavam viimase aja näide on olnud Pärnu ärinaise Irina Kolmkanti jõhkrad ümberehitused arhitekt Olev Siinmaa villas Rüütli t 1a Pärnus, mis oli juba mälestis Nõukogude ajast saadik, kuhu juba 81. aastal oli Siinmaa mälestusmärk peale pandud, kuid mis nüüd on juba kõrvaldatud, sest ta tõepoolest natuke varjas mälestist ennast. Aga maja, millesse üks Eesti ettevõtja kümne aasta jooksul miljoneid – väikesesse 158-ruutmeetrisse majja on üks ettevõtja miljoneid investeerinud, et seda maja restaureerida ja selle eest kukkus suisa mitu Kultuurkapitali restaureerimise aastapreemiat, ja siis selle peale tuleb teine ja lihtsalt ehitab selle omatahtsi muinsuskaitse eest salaja, olles väga teadlik, et ta teeb seda salaja, ehitab ümber. Ma arvan, et siin Muinsuskaitseamet peaks kindlasti jõulisemalt tegutsema, kui ta seni suhteliselt malbelt on püüdnud teha.

Samas on selge, et ka omanikud vajavad positiivseid stiimuleid. Kas need on maksusoodustused, kas need on laenudega antavad – aga midagi on kindlasti vaja. Või üks võimalus: kas näiteks needsamad muinsuskaitse poolt nõutud eritingimused, kas need võiks olla suuremas ulatuses omanikule riigi poolt kingitud?

Samas, siit me põrkame üles veel viimasena käsitluse alla tuleva probleemiga: sellega, et eritingimusi niisugusel natukene röövmajanduslikul teel, nagu seni on koostatud, enam kaua teha ei saa. See alusuuringute rasv, mida Kultuurimälestiste Riiklik Projekteerimise Instituut Nõukogude ajal kogus, hakkab ära kuluma. Seda enam ei ole. On vaja oluliselt suurendada muinsuskaitselisi alusuuringuid, et nendele toetudes oleks võimalik koostada igal konkreetsel juhul kompetentsemaid ja usaldusväärsemaid eritingimusi. Ma ei ole kindel, kas seda on õige teha Muinsuskaitseameti raames, mis on riigi poolt ettenähtuna järelevalveorgan, või näiteks oleks vaja luua Kultuurikapitali juurde täiendavalt juurde eraldi muinsuskaitse sihtkapital. Aga kuskilt alusuuringuteks lähiaegadel raha on vaja. Tänan teid tähelepanu eest!

Aseesimees Keit Pentus
Läheme küsimuste juurde ja esimesena saab küsimuseks sõna Liisa-Ly Pakosta. Palun!

Liisa-Ly Pakosta
Aitäh! Väga suur tänu selle väga elulise, täpse ja asjakohase ettekande eest, mis silmas pidades kõiki käsitletud teemasid, ka riigi eeskuju, oli selles saalis vägagi asjakohane. Ma küsiksin selle kohta, millega sa just lõpetasid ehk alusuuringute kohta, et näitlikustada selles saalis seda. Oskaksid sa ehk nimetada mõnda teemat, kus see alusuuringute vajadus oleks väga terav, kus tõesti 1960–70. aastatel viimati tehtud alusuuringuid enam kaasajal vast ei pädegi? Aitäh!

Mart Kalm
Ma usun, et te kõik olete kokku puutunud näiteks Juhan Maiste või Ants Heina monograafiatega Eesti mõisaarhitektuurist. Aga kas te olete lugenud mõnda doktoritööd või monograafiat Eesti kooliarhitektuurist? Vabaõhumuuseumis praegu on väga edukalt tegeldud vallamajade uurimisega. Aga need on erinevad arhitektuurivaldkonnad, mille kohta meil alusuuringud puuduvad. Me ei oska selliste üksikute, väikeste, Muinsuskaitseameti tellitud ülevaatekeste põhjal teha põhjapanevaid otsuseid. Mõelge, kui palju on tulnud välja 1990. aastatel näiteks selle sama mõisakoolide programmi raames teostatud restaureerimistöödega varasemast mõisaarhitektuurist maalingud! Me teadmised Rootsi-aegsest mõisaarhitektuurist on viimase 20 aastaga oluliselt muutunud, aga mitte kellelgi ei ole olnud mahti, võimalust, mitte keegi ei ole finantseerinud nende leidude integreerimist, lõimimist meie üldteadmisesse.

Aseesimees Keit Pentus
Maret Merisaar, palun!

Maret Merisaar
Aitäh! Minu küsimus oli küll mõeldud eelkõnelejale, aga aeg sai otsa, nii et ma küsin teie käest, ehk midagi oskate kosta. Kas ei tuleks muinsuskaitse alla võtta ka mõned taarausuliste iidsed pühad hiied või muud looduslikud pühapaigad, mingi väike valik neist? Neid ei ole täna muinsuskaitseseaduses.

Mart Kalm
Mu vastus on võib-olla isegi ebalev. Ma arvan, et nende näol on tegemist erijuhtumiga, sest traditsioonilised autentsuse kriteeriumid seal ei päde, meil on seda füüsilist substantsi liiga vähe, aga nende puhul võiks kaaluda nende seostamist selle vaimse kultuuripärandi konventsiooniga. Igal juhul on nad väärtused – selles ei ole nagu küsimust, küsimus on võib-olla selles, et millise metoodikaga neile läheneda. Aitäh!

Aseesimees Keit Pentus
Marek Strandberg, palun!

Marek Strandberg
Hea ettekandja! Kogu austuse juures omaaegsete arhitektide suhtes on nendes hoonetes viibimine, kus sellised masendavad toonid on seintel, siiski küllaltki depressiine. Võiks ju kõne alla tulla, et mõni osa sellest hoonest näitab tolle aja väljanägemist või mida kõike muud. Samal moel on ju väga paljude hoonete puhul nende enda ehitamise aeg ja harjumused neid kütta suhteliselt ajaloolised ehk kujutada ette, et päris samal moel nagu kunagi viibiksid keskaegsetes hoonetes kaasaegsed ministeeriumid – see oleks maksumaksja jaoks lihtsalt tohutu kulu. Minu küsimus on, et kas need alusuuringud võiksid puudutada seda, millisel moel autentsus ja kaasaegsed elamis- ja töötamisfunktsioonid siduda ning mismoodi ehitada hoonetele kesti, mida on vajadusel võimalik ära võtta jne, jne. Kas see ei ole mitte alusuuringute küsimus? Aitäh!

Mart Kalm
Alustades teie sissejuhatusest, et see maja moodustab kokku kunstilise terviku ja kõik tema komponendid on tema integraalsed osad. Tõtt öelda küll mäletan, kuidas Anu Laido eestvõttel 15 aastat tagasi selle ruumi restaureerimisel telliti eraldi värviõpetuse õppetoolist Kunstiakadeemiast ekspertiis selle kohta, kas tumesiniste seintega saalis on võimalik seadusi vastu võtta. Aga kuna esimene Eesti Vabariik siiski ei lõpetanud oma tegevust mitte seinte tumesinisuse tõttu, vaid muudel põhjustel, siis ka see ekspertiis andis muinsuskaitsele tema autentsuskontspektsioonile õiguse.

Nüüd, see füüsilise autentsuse määr on siiski kõikvõimalikes rahvusvahelistes hartades muinsuskaitse alusprintsiip. Samas on see, et kogu aeg on vaja teha muinsuskaitselisi leevendusi, et need majad saaksid kasutatud, et nad jääksid kasutusse, et nad ei musealiseeruks irdsete objektidena. Selles mõttes ka selle sama maja restaureerimisest teile näide, et niisugust tohutut luumenite ja lukside hulka, mis teil praegu laes on, ei olnud loomulikult Eesti Vabariigis sellesse lakke ette nähtud ja nagu Lauri Vahtre juba täna hommikul siin mainis, et seda tõelist siduvkollase kollasust ei ole enam laes. See on laes ainult selles olukorras, kus tuled ei põle. Aga olukorras, kus te ei taha neid higistama panevaid prožektoreid ja teid kukkuma juhatavaid juhtmeid siia ridade vahele, siis oli vajalik teha kaasaegse parlamendi töökorralduse seisukohalt mõistlik lahendus, lubada värvilahenduse arhitektoorika muutumist. Aitäh!

Aseesimees Keit Pentus
Toomas Tõniste, palun!

Toomas Tõniste
Austatud juhataja! Austatud ettekandja! Minu küsimus on natuke tulevikku suunatud. Kui näiteks kuskil külas seisab praegu endine kolhoosihoone koos laudaga ja seal on probleemid, mis sellega peale hakata ja tuleks keegi ja selle maha lammutaks, kas võib juhtuda, et paarikümne aasta pärast, kui ta sinnamaani lammutamata on, võetakse sama hoone muinsuskaitse alla ja oldaks õnnelikud, et ta seal niikaua püsinud on? Aitäh!

Mart Kalm
Jah, selleks ei ole vaja 20 aastat oodata, seda võiks juba ka kohe teha.

Aseesimees Keit Pentus
Raivo Järvi, palun!

Raivo Järvi
Suur tänu lugupeetud akadeemikule! Hea Mart! Küsin pigem sinu isiklikku arvamust – ei tea, kas see on nüüd see hea koht või mitte? Ma lähtun sellest, kui me olime ühel Riigikogu, see oli isegi visiit, rahvusvahelisel foorumil Berliinis, siis ma olin täiesti üllatunud, viibides hotellis Adlon, kui selgus, et see oli nullist üles ehitatud täpselt säärasena, nagu ta kunagi oli. Siit minu küsimus sellesama Harju tänava juurde, mis on justkui kaheosaline, kas meil on säärast oskust ja pädevust sarnane vägitükk ära teha ja kui ikkagi see õnn tuleb meie õuele ja see püsti pannakse, kui üks ühele autentne see sinu meelest peaks olema või lubame me siin nii-öelda tänapäeva hetkelisi kõrvalepõikeid? Aitäh!

Mart Kalm
Mul tuleb selle sama hotell Adloniga Brandenburger Tori juures meelde see, et kui see koopiamaja üles ehitati, siis ka ajakirja Architetuaral Review tagakaanel olevas rubriigis Outrage ehk siis "Kohutav", ka seal leidis see sama tegu n-ö mõnitavat kajastamist. Samas muidugi, kui kaugelt vaadata linnapildis, siis ta ju mõjub selles ajaloolises keskkonnas suhteliselt valutult.

Olen seisukohal, et Harju tänav tuleb kindlasti üles ehitada. Samas ei poolda seal koopia ülesehitamist, vaid klassikalisest, juba 1970-80. aastatel Lääne-Euroopas kujunenud ... või tüpoloogilis-morfoloogilise koolkonna printsiipidest lähtudes, mida esmakordselt Tallinnas rakendati Viru tänaval De la Gardie kaubamaja ehitamisel. Kuigi ma võib-olla, et oleks rangem, ehk siis see tähendab, et pooldan sellist kaasaegsete arhitektuursete vahenditega ülesehitamist, kus säilitatakse krundi piiridest tulenev kruntide rütm tänavafondis, üldjoontes ka katusemaastik ja erinvalt De la Gardie kaubamajast ma hoiduksin suure ühtse siseruumi tekkest. Aga küll on minul veel sealjuures nüüd see seisukoht, kus ma pigem nagu n-ö mõtleksin praeguse niisuguse suure Hollandi arhitektuuriguru Rem Koolhaasi suunal. Mina arvan, et seda – kuna see on praegu ka linnale kuuluv maa – minule ei meeldi, et Tallinna vanalinnast tehakse välismaalaste ja rikkurite getot, vaid ma tahaksin, et Tallinna vanalinn oleks orgaaniliselt integreeritud Tallinna linna, oleks üks loomulik selle koostisosa, mistõttu ma arvan, et Harju tänava taasülesehitamise ülemistel korrustel tuleks sisse seada väheste võimalustega inimestele munitsipaalkorteritena – selleks, et vanalinn oleks koherentsemalt erinevaid sotsiaalseid gruppe siduv, muidu need inimesed vanalinna elama ei pääseks ja need võiksid olla vanalinnas asetsevate üldhariduskoolide õpetajad, kes seal kortereid saavad.

Aseesimees Keit Pentus
Erki Nool, palun!

Erki Nool
Aitäh! Austatud eeskõneleja! Ei saanudki aru, kas muinsuskaitse jaoks on rikkur sõimusõna või mitte, aga ilma rahata midagi ei taasta ka. Minu üks küsimus või arusaam on, et kui käia eri maakondades, siis teatud muinsuskaitse all olevate objektide puhul, näiteks mõisad, vesiveskid jne, jne, kohati jääb mulje, et .... pigem hävineks, aga ei saa tänapäevaselt taastada. Aga minu küsimus on tegelikult see, et nagu Marek Strandberg ka viitas, on passiivmajadel... Käisin viimati ühel seminaril, kus näidati, kuidas Saksamaal on taastatud vanu mõisahooneid tänapäevasel passiivmaja tehnoloogial, vahetades ported ja kõik muu ära uute materjalide vastu. Kuidas tänasel hetkel Eesti muinsuskaitse seda taastamist näeks? Aitäh!

Mart Kalm
Ei vaene ega rikas ole sõimusõna, ühtemoodi austusega pärandisse peavad suhtuma nad mõlemad, lihtsalt selles on küsimus. Ei tohi ka vaene inimene lasta enda valduses olevat mälestist ära hävida, seaduse ees on kõik võrdsed. Nüüd, olles Eesti passiivmajade propagandistidega arutanud samu küsimusi, on nemad on olnud seda meelt, et mälestisi on siiski kogu ehitusfondis nii vähe, et katsuks esialgu nende säästupõhimõtetega ja täiendava soojustusega läheneda mittekaitsealustele majadele, sest seal on palju lisakomplikatsioone.

Aseesimees Keit Pentus
Mark Soosaar, palun!

Mark Soosaar
Hea Mart Kalm! Oli nauditav kuulata sinu väga põhjalikku, lennukat ja tarka ettekannet. Aga minu küsimus puudutab ka seda maja. Kui me vaatame üldiselt ümberehitusi, restaureerimisi, omapäi ehitamisi jne, siis ajaloolistele hoonetele on üha uuemaid ja uuemaid elemente lisatud ja me võime nautida seda, kuidas hoonet on läbi aegade moderniseeritud. Kuidas sa hindad aga neid Alar Kotli kavandeid, mille järgi endine kubermanguvalitsuse hoone, praegune Riigkogu peahoone ja fassaad tehti lisatud detailide abil umbes 50 aastat vanemaks, sest et teatavasti oli tegemist ju klassitsistliku fassaadiga, aga seal on baroksete ehk rokokooelementidega kaunistusi lisatud. Kuidas sa hindad sellist ümbertegemist? Aitäh!

Mart Kalm
Aitäh! Ütleme niimoodi, et ajaloolisena mina ei taha nagu kohut mõista. Aga mis seal salata, minu jaoks on lihtsalt olnud huvitav tõdeda seda kultuurikihi õblusust. Need on olnud nagu kaks Eesti Vabariigi arengu erinevat arengujärku. Kui 20-ndate aastate alguses selles suures joovastuses ja uljuses ehitatakse see vana maja siin, mis ongi, ma arvan, üks maailma kõige väljapaistvamaid parlamendihooneid, ma ei tea mitte ühtegi teist riiki ega rahvast, kes oleks endale omas ajas nii moodsa, oma aja kõige julgemate uute esteetiliste ideede järgi, nagu oli ekspressionism 20-ndate aastate alguses, ehitanud parlamendihoone, nagu tegi Eesti Vabariik. Aga nüüd see vaikiv ajastu, Pätsi-Eesti, kus pigem taheti ennast niisuguse kulla-karraga ehtida, ja seetõttu ehitati ka see kubermanguvalitsuse hoone nagu niisuguseks vägevamaks, kuskil on ... ja niisugust Palladio-aegset Roomat ja mida kõike sinna kokku pandi. Ega see ruum, millest ma ka praegu siia tulles läbi tulin, ta on minu jaoks pigem üks arhitektuuriajalooline kurioosum. Aga Eesti Vabariik Pätsi ajal oli selline ja jällegi ei ole mälestise puhul põhjust küsida meie maitseotsustusi, vaid me peame seda respekteerima.

Aseesimees Keit Pentus
Liisa-Ly Pakosta, palun!

Liisa-Ly Pakosta
Aitäh! Et lugupeetud akadeemikul ei jääks ekslikku muljet, et Riigikogus arutelu üldse puudub, siis ütlen, et minule need värvid iseenesest siin majas väga meeldivad. Küsida tahaksin aga selle kohta, missugune on kaasaegne lähenemine paatinale muinsuskaitses, eriti kui silmas pidada kogu jätkusuutlikku majandust, rohelist mõtlemist, turismimajandust kui Eesti peamist ekspordiartiklit. Ehk sa avaksid veidi seda kaasaegset lähenemist. Aitäh!

Mart Kalm
Aitäh! Meil on probleeme just sellega, et ajaloo paatina ei kiputa hindama. Kui ma tõin näiteks selle kurva loona praegu Pärnus toimunud Siinmaa maja, restaureeritud Siinmaa maja ärasolkimise, siis tegelikult selle maja kümme aastat kestnud väga kalli restaureerimise miinuseks oli see, et seal, ja see juhtub meil restaureerimisprotsessis sageli, seal kiputi seda maja niisuguseks prillikiviuueks tegema. Kui näiteks Soome muinsuskaitse spetsialistid Siinmaa villat vaatama tulid, siis nemad just seda kritiseerisid, et Siinmaa villa oli liiga korda tehtud, liiga läikima löödud, liiga uueks. Sul peabki olema vana maja ka pärast restaureerimist kulunud, sest ta on vana maja ja vana maja ei pea olema nagu nõelasilmast tulnud ülikond.

Aseesimees Keit Pentus
Mark Soosaar, teine küsimus palun!

Mark Soosaar
Hea Mart Kalm! Mul on nüüd päris poliitiline küsimus sulle. Meie muinsuskaitses või kultuuripärandi kaitses on üks ala, mis ei ole nagu päris Kultuuriministeeriumi oma ega ka Keskkonnaministeeriumi oma ega ka Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi oma – nagu eikellegimaa. Need on meie metsades peidus olevad pärandkultuuriobjektid, millest 15 tuhat on inventeeritud ja teine 15 tuhat inventeerimata. Samal ajal on ju teada, et on olemas selline konventsioon, nagu Firenze pärandmaastike konventsioon, millega on praktiliselt ühinenud kõik Euroopa Liidu riigid. Euroopas on kaks riiki, kes sellega ei ole ühinenud, Venemaa ja Eesti. Kuidas sa hindad seda, et me 11 aasta jooksul, ütleme 10 aasta jooksul ei ole sellise konventsiooniga ühinenud? Aitäh!

Mart Kalm
Olukorras, kus mina ei ole ametnik, eks ole, ei oska ma, miks me konventsiooniga ei ole ühinenud, sellele vastata. Ja ma ei tea ka täpselt selle konventsiooni üksikasju. Mõned mõtted, mis ma sinna juurde oska öelda, on see, et maastiku kaitse on niivõrd palju keerulisem ja kohati, kui ma nendest metsaradadest kuulen, siis ma nagu tunnen, et nende säilitamine, nad on tohutult toredad ja vahvad, aga see tundub mulle veel lootusetum ülesanne, kui mingisugusele olemasolevale majale uute funktsioonide otsimine, leevenduste tegemine, et milliste kaasaegsete funktsioonidega ta sobituks, et see üldse alles jääks. See on nagu üks asi.

Teine asi on see, et see ei ole otseselt muinsuskaitseline probleem, aga minu silmis on üks suur mure see, et Eesti ühiskonnas tervikuna maastikuarhitektuur ei ole piisavalt väärtustatud. Sellest vaadatakse üle, meie pargid on halvas korras, meie puiesteed on halvas korras. Meil pigem kiputakse üleväärtustama sellist ürgloodust, aga mitte seda, kus kultuur on seda maastikku mõjutamas. Ja selles mõttes, et meie maastikus erinevate kihistute säilitamine on eriti raske, kui me mõtleme, et meil pole enam talumaastikku peaaegu kuskil, kas me peaksime praegu võsastuvat kolhoosimaastikku kuidagi säilitama, milliseid säilitamiskihte otsida niivõrd suured muudatused läbinud maastikutes, see tundub mulle meie praeguste võimaluste juures üle jõu käiv ülesanne õigupoolest.

Aseesimees Keit Pentus
Austatud ettekandja, suur aitäh teile ettekande eest ja küsimustele vastamise eest! Küsimusteks ettenähtud aeg on ümber saanud. Aitäh!

Meie jätkame läbirääkimistega ja nagu alguses kokku leppisime, palun esmalt Riigikogu kõnetooli fraktsioonide esindajaid. Keskerakonna fraktsiooni esindajana palun Riigikogu kõnetooli Aivar Riisalu. Palun 8 minutit!

Aivar Riisalu
Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Ma olen keskfraktsioonile väga tänulik, et nad lubasid mul fraktsiooni nimel esineda, sellepärast et muinsuskaitse ja sellega seonduv on mulle olnud väga südamelähedane pikki aastaid. Julgen öelda, et olen sellel alal olnud ka praktikuna tegev, sest minu suureks kireks on olnud nimelt vanad mõisahooned, nendega seonduv ja nende korda tegemine on olnud minu üks suurimaid väljakutseid elus.

Kui me räägime kultuuripärandist ja selle kaitsmisest, siis esimese asjana, mis minul sellega seonduvalt meelde tuleb, on loomulikult just maastikukaitse. Ja ma ei tea kui palju teie jaoks on olemas seda probleemi, kui me sõidame mööda Eestimaad ringi, siis me järjest rohkem ja rohkem näeme, kuidas meie maastik muutub selliseks lahingujärgseks tallermaaks ehk tänapäeval suhteliselt levinud metsaraie just suurte teede, aga mis seal salata, ka natuke väiksemate teede äärest muudab meie maastikku drastiliselt ja kardinaalselt. Nüüd, kui me räägime, mis on olnud Eesti eripära läbi aastakümnete ja aastasadade, siis see on olnudki meie võimas, mitmekesine ja metsarikas loodus. Ma ei saa aru, kuidas on see võimalik, et ei ole võimalik sisse viia sellist korda, et metsade töötlemine, mis on täiesti vajalik tegevus, ei mõjutaks sellisel määral meie maastikupilti sellepärast, et me ei suuda raielanke väga kultuursetena enda selja taha maha jätta, aga sellele asjale otsa vaatamine kisub kohati küll hinge täiesti tükkideks.

Selleks, et mitte olla paljusõnaline, ma toon ühe näite. Nimelt ma olen väga palju ja tihti sunnitud liikuma mööda niinimetatud vana-Haapsalu maanteed, mis läheb Keilast Haapsallu ja kümneid-kümneid kilomeetreid kulgeb see tee mööda sellist iidset moreeni seljandikku ja kahelt poolt sellele teele vastu tulid sellised iidsed okasmetsad. Tänaseks on sellele teele tekitatud täiesti teine pilt ehk selle tee äär on maha raiutud, väga palju erinevaid lanke on sinna tekitatud. Ma olen mitmel korral küsinud asjaomaste ametnike käest kuni keskkonnaministrini välja, et miks me ei taha rakendada seda vana korda? Kui mu mälu vist ei peta, siis nõukogude ajal vist oli keelatud teeni välja raie ehk jäeti sellised maastikku mittemuutvad  kaitseribad püsti. Ma ei ole saanud adekvaatset vastust, aga tegelikult need on nagu Eestimaa ihusse raiutud armid, mis taastuvad ju mitme inimpõlve jooksul ja ma leian, et meie nagu sisemise kultuuri küsimus oleks siin tõepoolest midagi ühiselt välja mõelda, et me seda oma pilti niipalju ei kahjustaks.

Ja siit järgmise sammuna me võiksime minna kõikide nende loodusobjektide juurde, mis puudutavad siis meie, nagu öeldakse, pärandkultuuri – pühad hiied, igasugused kivid, kõik selline looduses asetsev pärand. Sellega on väga kummalisi lugusid juhtunud. Ühest küljest on loomulikult kehva, kui näiteks kohalik omavalitsus annab loa ühe hiie maharaiumiseks, et sinna teha mingisugust suusamäge, aga teist otsa pidi on jälle absurdne olukord see, et näiteks mul jällegi isiklik kogemus ütleb seda, et ühele minu mõisahoonele on seatud võõrandamise piirangu märge, mis tähendab seda, et selgub, et Eesti Energia elektrialajaama vundamendis asub iidne ohvrikivi. Ma siis küsin lugupeetud muinsuskaitsjate käest, et kus te olite sellele hetkel, kui Eesti Energia ehitas suure alajaama ja kasutas vundamendi rajamiseks ohvrikivi, mis teil on tänaseni küll arvel, aga te isegi ei tea, kus see asub?

Need asjad, millest ma räägin, ei ole ühelgi viisil rahas kinni, see on otsustajate suva ja otsustajate tahtmatus kehtestada reegleid, mis aitaksid säilitada seda looduskeskkonda. Ma usun, et kõikide nende vanade pärandasjade, nagu ohvrikivid, hiied ja nende kaitsmine on nüüd küll selgelt mitte raha taga kinni olev asi. Seal annaks väga palju ära kasutada, muuseas, vot seda sama ühiskondlikku tööjõudu, millest Trivimi Velliste rääkis oma ettekandes, kuidas see ühiskonna tahtmine muinsuskaitseasjades kaasa rääkida on vähenenud, aga selliste objektide talgukorras kordategemine on võimalik.

Selge on see, et eraisiku mõisa juurde talgulised enam väga tulla ei taha, sellepärast et tegelikult Eestis kuskilt maalt omanik olemine on isegi natuke nagu kuritegu või igal juhul kutsub see tihti esile ühiskonna hukkamõistu, et kuidas on see võimalik, et kellelgi on ja mul ei ole. Kindlasti on Eestis probleem üleüldse – jätame selle looduse sinna, kus ta on, ja loodame, et kaine mõistus hakkab võidutsema ja me suudame oma maastiku kaitseks midagi ette võtta – tuleksime hoonete juurde. Eesti riik on käitunud fantastiliselt, kui ta arendab oma mõisakoolide programmi, aga kõik, mis puudutab mõisahooneid ja mõisasüdameid ja mõisaansambleid ja parke tervikuna, siis selge on täna see, et need hooned, mis on korda tehtud eraalgatuslikus korras ja proovitud siis jätta ühiskondlikku ehk avatud kasutusse, siis nendel mõisaomanikel on kindlasti väga raske seis sellel lihtsal põhjusel, et tuleb tunnistada, et äri see ju oma olemuselt ei ole. Nüüd me jõuame sinna, täna kas Muinsuskaitseamet, kes seab väga palju piiranguid, aga tegelikult ei ole suutnud ennast kehtestada ju rahastamise mõttes, ainus asi, mis nendelt nagu abi poole peale kuuleb, on see, et ei ole võimalik, aga piirangute poole pealt kuuleb neist hästi palju.

Ma võin tuua ühe naljaka juhuse kümnekonna aasta tagusest ajast. Jätaks objekti nime nimetamata, aga muinsuskaitse teatas oma piirangute listis ka, et aknad tuleb taastada, aga aknad olid mädanenud. Ja mis siis tehtud sai? Sai need aknad eest ära võetud, pandud auto peale, viidud Muinsuskaitseametisse ja öeldud, et me oleme paigutanud ajutised aknad, et restaureerimiseks praegu kogume raha ja et seni palun ladustage nad kusagile. Siis lubati need aknad ka prügimäele viia.

Sellist absurdi tuleb nagu palju ette. Me teame, et meil on kirikuid korrast ära. Peterburis andsime Peterburi linnale kuuluvale kirikule 120 miljonit krooni mõttetu intressiga ja selliseid näiteid võiks Eestist tuua väga-väga palju. Ehk saage aru, see tähedab seda, et meil pole kontseptsiooni, meil pole riiklikku poliitikat ja pole ka tahtlust! Aitäh!

Aseesimees Keit Pentus
Aitäh! Reformierakonna fraktsiooni esindajana palun Riigikogu kõnetooli kõnelema Paul-Eerik Rummo!

Paul-Eerik Rummo
Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud Riigikogu! Lugupeetud külalised! Kultuuri iseloomustab pidevus. Kui me räägime kultuuripärandist, siis me räägime millestki sellisest, mis on jätkuvalt elav ja haarab endaga kaasa järjest uusi põlvkondi. Kultuur on midagi vaimset ja hingelist, samas aga teame kõik, et see vaimne ja hingeline impulss materialiseerub kunstiteostena, tarbeesemetena, ehitistena, rajatistena jne.  Kusjuures tihtipeale, nagu siin täna on korduvalt juba rõhutatud, on võimatu ja sisuliselt tarbetu vahet teha näiteks põliste looduslike pühapaikade või kultuurmaastike puhul, kust jookseb piir loodus- ja kultuuriväärtuste vahel. Kultuuri materialiseerunud ilmingud on aga midagi sellist, mida koi sööb ja rooste rikub. Nad on alati hävimise ja lagunemise ohus. Me ei pea siinkohal isegi rääkima vandalismist ja agressiivsest rumalusest. Materiaalne kultuuripärand lihtsalt hävib aja ja ilmastiku toimelgi, kui tema eest piisavalt hoolt ei kanta. See hool ei saa seisneda pelgas retoorikas ega järjest uute objektide lisamises muinsuskaitsealuste objektide nimekirja, mis niigi on kasvanud juba üle pea, ilma et me samas saaksime kindlalt öelda, et sealt midagi tõeliselt väärtuslikku ja unikaalset ikkagi pole välja jäänud. Meie hool peab olema reaalne ja igapäevane ja ta peab olema realistlik.

Vältimaks tõeliselt väärtuslike objektide pöördumatut hävimist, toetab Reformierakond asjatundlike ringkondade seisukohta, et vajalik on kaitsealuste objektide põhjalik ja professionaalne inventuur. Muinsuskaitse ümarlaua juhi Mika Orava sõnul on praegu tegemist olukorraga, kus teoreetiliselt on võrdse kaitse ja võrdsete käitlemisnõuete ja piirangute all raekoda ja mõni küün. Praktiliselt tähendab see, et kumbki pole piisavalt kaitstud. Arvestuste järgi hävib 10 aastaga rohkem kui veerand praegustest kaitsealustest objektidest. Me peame õigeks sätestada pärandväärtuste arvelevõtmine ja kaitse diferentseeritult, erinevate kategooriate kaupa, lähtudes niihästi objekti põhimõttelisest väärtuslikkusest, tema spetsiifikast kui ka tema praegusest seisundist. Pädeva pilguga tuleb üle vaadata kaitse alla võtmise ja kaitse alt väljaarvamise kriteeriumid.

Vähem oluline pole ka see, mida saab oma varaga teha kultuuriväärtusliku objekti omanik, seda niihästi kõige üldisemas omandi kasutamise mõttes kui ka eriti siis, kui ta soovib või kui temalt eeldatakse talle kuuluva objekti korrastamist, restaureerimist, lagunemisest hoidmist. Töötame selles suunas, et riik, kes on objekte kaitse alla võtnud, aga ei suuda neid hooldada, ja selliste objektide omanikud teiselt poolt oleksid teineteisele mõistvaiks ja toetavaiks partnereiks, mitte ei hiiliks teine teiselt poolt rindejoont. Muu hulgas peavad muinsuskaitse all olevate kinnisasjade kasutamise piiranguid tasakaalustama toetused nende korrastamiseks.

Muinsuskaitseseaduse muutmise eelnõu, nagu teame, on parlamendi menetluses praegu. Peame otsustama, kas tahame ja jõuame sellesse sisse viia diferentseeritud kaitse teema või jääb see Riigikogu uue koosseisu teha. Vajalik ja vältimatu see igatahes on.

Nüüd veel mõnest sammust ja protsessist, mis kas juba toimivad ja sel juhul tuleb neid jätkata, või on olemas algatustena, mida Reformierakond peab vajalikuks välja arendada ja ellu viia. On mõisakoolide programm, on looduslike pühapaikade arengukava. Oleme otsustanud neid jätkata ja võimaluste suurenedes tugevdada. On olemas riiklik programm "Pühakodade säilitamine ja areng 2003–2013", mis ei oota punkti panemist, vaid jätkuprogrammi kavandamist. Eelarve võimalustest lähtuvalt kavandame pühakodade programmi mahu suurendamist aastatel 2013–2023. Need on mõned näited riigi võimaluste piires toimuvatest järjekindlatest tegevustest, mille ulatust soovime suurendada esimesel võimalusel. Lugupeetud Riigikogu ja külalised! Asi ei ole mitte ainult mälestiste kaitses ja hoidmises, vaid ka selles, et nende olemasolu laiemalt ja paremini teataks, et osataks nende keskel elada ja olla, et nendega tutvumine aitaks rohkemaid inimesi jõuda sügavamale arusaamisele kultuuri pidevusest, pakkudes muljeid ja elamusi, teadmis- ja tunnetusrõõmu ...
Palun ajapikendust.

Aseesimees Keit Pentus
Kolm minutit lisaaaega, palun!

Paul-Eerik Rummo
...pakkudes teadmisi, tunnetusrõõmu, ärataks mõtteid ja tundeid. See on ka aluseks sellele, et ühiskond laiemalt kultuurimälestiste kaitsele saaks ja oskaks asuda. Info kultuuripärandi kohta peab olema laialt ja hõlpsasti kättesaadav. Jutt pole ainult ehitistest ja rajatistest, vaid ka kõigest sellest, mis on talletatud muuseumidesse ja arhiividesse. Reformierakonna programm näeb ette kultuuripärandi digitaliseerimise jõulist jätkamist kõigis Eesti mäluasutustes ning Eesti kultuuripärandi portaali loomist ühtse infoväravana, mis võimaldab otsinguid erinevates süsteemides, nagu muuseumid, raamatukogud, ringhäälinguarhiivid jne. Kavandame muuseumide infosüsteemi täiustamist ja liikumist selles suunas, et juba lähitulevikus kasutaks kõik muuseumid seda virtuaalsete näituste loomiseks. Seome olemasolevad infosüsteemid Euroopa digitaalraamatukoguga Europeana. Meie soov ja huvi on, et teadmine Eesti erakordselt rikkalikust ja mitmekülgsest kultuuripärandist jõuaks võimalikult paljudeni ka väljaspool Eestit. Soovime jätkata temaatiliselt eristuvate maakonnamuuseumide arendamist, et neist kujuneksid olulised külastus- ja teaduskeskused, samuti, mis on oluline, nende tugevat lülitamist muinsuskaitsealasesse süsteemi. Hästi toimivad muuseumid sobivad suurepäraselt ka hariduskeskusteks. Mis oleks loomulikum, kui on ajaloo- või inimeseõpetuse koolitundide pidamine kujutlusvõimet ergutavas muuseumikeskkonnas. Mitmekesise rahvakultuuripärandi jätkuva elu toetamiseks ja selle sidumiseks tänase ja tuleviku igapäevaeluga toimivad päris hästi piirkondlike kultuuriruumide programmid, nagu Setu, Kihnu, muude saarte, Vana Võru, Peipsiääre ja Mulgi. Seda maastikku tasub laiendada. Kavas ongi avada Virumaa ja Rannarootsi kultuuriprogrammid. Me oleme veendunud, et kultuuripärandi, nii materiaalse kui puht vaimse austamise parim viis on selle pidev sidumine tänapäevaeluga. Siinkohal tahaks rõhutada Reformierakonna püüdlusi arendada kõrge kvalifikatsiooniga kultuurikorraldajate väljaõpet. Kultuuriasutuste juhtimine, kultuuriprogrammide elluviimine, kogu selle väga mitmekülgse sektori arendamine, kaasa arvatud kultuuri- ja keskkonnakaitse, muutub tänapäeva maailmas järjest olulisemaks tegevusharuks, millele tasub noorel inimesel ennast pühendada. Tegeldes kultuuripärandiga, ei tegele me millegi surnu või elutuga või millegagi, millel on tänasega heal juhul vaid marginaalne seos. See on mäng, mis väärib küünlaid ja eeldab tegijatelt head baasõpet ja pidevat enesetäiendamist. Vastavate õppekavade loomine, rakendamine ja pidev edasiarendamine on erakordselt oluline ülesanne. Raha on alati vähem kui tarvis ja vähem, kui tahaks. Seda enam peab olema teadmisi, oskusi, tahet, ideesid ja eriti koostöövalmidust ühiskonna eri sektorite vahel. Aitäh!

Aseesimees Keit Pentus
Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni tuleb esindama Mark Soosaar. Palun! Kaheksa minutit palun!

Mark Soosaar
Hea juhataja, lugupeetud kolleegid! Täna on siin väga palju ilusaid sõnu ja häid mõtteid kõlanud. Ma tahaks teile maalida kaks nägemuspilti oma jutu alguseks.
Kui sõidate Pärnust itta, siis olete sõitnud mööda Tihemetsa ehk Voltveti mõisast ja siis palun pidage oma auto kinni, suur riigi maantee on seal. Üks viit näitab siis Tihemetsa ehk Voltveti mõisa kui riikliku kaitse all oleva mälestise poole, aga teine silt on seal puudu, sest vasakul pool asub Eesti pikim kõrts, ka muinsuskaitse objekt, aga pooles osas juba kokku varisenud. Pidage seal kinni ja mõelge, miks on see nii?

Kui te sõidate pealinnast Saaremaale, siis pärast Koluvere lossi üsna varsti tuleb üks kitsas tee, siis keerake paremale ja sõitke Jõgeva kõrtsi juurde ja vaadake neid vaevu-vaevu püstiseisvaid lubjakivimüüre, seda fantastilist sammastikku, mis seisab püsti kui ämblikuvõrk ja mõelge palun selle peale, mida meie seadusandjad oleme tegemata jätnud nende kallihinnaliste kultuuriväärtuste säilimiseks.

Juba 2007. aastal teatas Riigikontroll meile, et nende auditi järgi on Eestis 500 avariilist mälestist, tänaseks on ekspertide arvates see number muutunud neljakohaliseks.

Mida me oleme teinud ja mida me oleme tegemata jätnud selle Riigikogu koosseisu jooksul? Meie erakond on arvamisel, et nelja aasta jooksul ei ole suutnud ei valitsus ette valmistada korralikku uut muinsuskaitseseadust ja ei ole ka meie Riigikogus suutnud seda ise teha. Me oleme piirdunud vaid kosmeetiliste parandustega ja mitte väga tõsiste põhimõtteliste muudatustega.

Me oleme siin vaielnud, kas aus põllumees võib minna enne kündmist oma põllule detonaatoriga või tuleks ka temal see ära keelata, sest et kõik, kes detonaatoriga ringi käivad, oleksid nagu kurjategijad. Oleme jätnud kahe silma vahele mälestiste teisaldamise võimaluse, millest tänases Päevalehes on juttu ja mis on tegelikult vastuolus põhiseaduse § 32-ga, mis ütleb, et omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt.

Selles muinsuskaitse seaduse muutmise seaduses puudub pärandkultuuri temaatika. Siin küsimustes Mart Kalmule tõstsin üles küsimuse, kas meil ei oleks aeg kümme aastat tagasi vastu võetud Firenze konventsiooniga pärandmaastike kohta ühineda. Meil puudub kohalik kaitse. Alles nädal aega tagasi käisin ma Tõstamaa vallas Alu külas vaatamas taluhooneid, mis on üleni laotud klombitud, väga erivärvilisest graniidist. Ühel nendest oli katus pealt lennanud, inimesed elasid lumehanges, aga riiklikku kaitse alla neid tõenäoliselt võttaei ole enam mõtet, kuna nad on sedavõrd ümber ehitatud, aga kohaliku kaitse alla neid tasuks võtta, juhul kui meil selline kategooria meil oleks.

See, mida me kõik ootasime sellelt muinsuskaitseseaduse muutmise seaduselt, oli kaasamisprintsiip. Aga mida ei ole, seda ei ole, sest muinsuskaitseala piiride väärtuste hindamisel põhimääruse kehtestamisel puudub selline planeerimisseadusega analoogiline protsess, kus inimesed saaksid kaasa rääkida. Muinsuskaitsealadel on kehtestatud arvukalt kitsendusi ja piiranguid, mis toob seal asuvate hoonete ja kinnistute valdajatele oluliselt suuremaid kulutusi. Vajadusest rakendada nende suhtes võrdse kohtlemise printsiipi oleme siit puldist korduvalt rääkinud, ent muinsuskaitse seaduse muutmise seaduses seda muutust me ei näe. Üksikmälestise omanikul on õigus riigilt toetust küsida, kaitsealal kinnistut omaval isikul seda õigust pole ja siis tahame, et rahvas armastaks muinsuskaitseinspektorit, kui ta tuleb ettekirjutusega, mis näeb ette, et tuleb pöörduda kordades kallima litsenseeritud firma poole hoone fassaadi pisiremondi puhul. Ehk nagu Mart Kalmgi siit hetk tagasi ütles, et seaduse ees peaksid kõik olema võrdsed. Palju on räägitud maksusoodustustest mälestiste omanikele, eriti muinsuskaitsealadel omavatel kinnistutel, aga kuskile me jõudnud ei ole.

Lugedes üles need sisulised olulised puudused, on meil, sotsiaaldemokraatidel, küll ülimalt kahju, et põhiseaduskomisjon on tema juhi ja asejuhi eestvedamisel tekitanud olukorra, kus 67 allkirjaga varustatud ehk kahe kolmandiku Riigikogu liikmete soovist kantud põhiseaduse nurgakivi ehk siis kultuuripärandi paragrahvi enam kahjuks see Riigikogu koosseis mentleda ei saa sellel lihtsal põhjusel, et teise ja kolmanda lugemise vahel peab olema kuu aega ja seda kuu aega enam selles koosseisus ei ole.

Aga ma tahaks siit puldist siiski tunnustada Riigikogu esimeest Ene Ergamad ja aseesimeest Jüri Ratast ehk kaht kolmandikku Riigikogu juhatusest, kes põhiseaduse muutmise eelnõuga ühinesid. Kindlasti tahaks tunnustada IRL-i liikmeid Tarmo Kõutsi, Elle Kulli, Peeter Tulvistet ja Trivimi Vellistet, kes ühinesid eelnõuga. Me kiidame ja hindame kõrgelt Reformierakonna liikmeid Imre Sooäärt ja Katrin Karismad, kes samuti julgesid käe alla panna sellele eelnõule. Ja muidugi täname kõiki Keskerakonna, Roheliste ja Rahvaliidu liikmeid, kes koos meiega pea aasta tagasi eelnõu mõttega ühinesid.

See eelnõu oleks meie riigi põhiseadusesse, põhidokumenti lisanud sisse §-i 531 ja see tekst oleks kõlanud selliselt: "Igaüks on kohustatud hoidma kultuuripärandit. Riik ja omavalitsused toetavad kultuuriväärtuste säilimist". Nii oleksime me ennast kirjutanud nende Euroopa Liidu riikide nimistusse, kellel selline paragrahv põhiseaduses on olemas ja kes on tõsiselt võetavalt seisnud selle eest, et kultuuriväärtused oleksid põhiseaduslikult kaitstud ja selles ka kõik meie inimesed, omavalitsused ja riik osaleksid. Jah, mis teha, üks kolmandik Riigikogust tegi siis kahele kolmandikule ära lihtsal ja tehnilisel viisil.

Mis on lahendus? Lahendus on valijate käes. 6. märtsil saab rahvas otsustada, kas ta valib siia Riigikogusse rohkem kultuurilembelisi inimesi või vähem. Meie sotsiaaldemokraadid selle vahetuskaubaga kohe kindlasti nõus ei ole, et tänane arutelu vahetati põhiseaduse muudatuse vastu välja. Aitäh!

Aseesimees Keit Pentus
Aitäh! Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni palun Riigikogu kõnetooli esindama Liisa-Ly Pakosta.

Liisa-Ly Pakosta
Aitäh! Lugupeetud kolleegid ja head külalised! Mul on hea meel täna siin saalis olnud selle, tegelikult väga elava arutelu üle! See oli võib-olla pisut majakeskne, aga õnneks said esindatud ka muud muinsuskaitse valdkonnad. Esindates siin konservatiivset erakonda, mis ongi suuresti sündinud muinsuskaitseliikumisest, ei hakka ma oma ettekandes käsitlema üksikuid seaduseparagrahvide muudatusi või nende muudatustega seotud nüansse, vaid puudutaksin kolme suuremat teemat, mis just väärtushinnangute tasemel Eesti riigis täna näpistavad. See on siis muinsuskaitse hariduse teema, muinsuskaitse moodsuse või kaasaegsuse teema ja muinsuskaitse rohelisuse teema.

Esiteks siis muinsuskaitseharidusest. Kõik ettekandjad on puudutanud juurte tähtsust ja mälu olulisust, aga nagu me teame, et juured kuivavad ära, kui neile puud otsa ei kasva ja mälu, kui teda edasi ei anta, kuhtub. Muinsuskaitse-alane laiapõhjaline haridus on ülioluline. Me näeme seda kas või väga hästi korraldatud keskkonnahariduse eeskujul, kus on õigustanud ennast alates lasteaiast ja lõpetades täiskasvanutele pakutavate erinevate koolitusviisidega, infomaterjalidega, teabesaadetega, raadios, televisioonis, Interneti keskkondadega. Muinsuskaitsel on keskkonnakaitsjatest selles osas palju eeskuju võtta ja samuti ka teistest riikidest, keda siin on täna positiivsena välja toodud. Tahaksin kiita Eesti asumiseltse ja külaseltse, koolide ajalooringe, entusiastlikke õpetajaid ja kõiki teisi, kes on muinsuskaitseharidusealast tegevust omast entusiastmist ja sageli selle eest mingit tasu saamata ja ilma mingisuguste eriliste metoodiliste materjalideta püsiva järjekindlusega ajanud.

Trvimi Velliste, Lauri Vahter ja Mart Kalm - kolm tänast põhikõnelejat - on erakordse järjepidevusega käinud mööda Eestimaa koolimajasid ja rääkinud õpilastele muinsuskaitsest. Palju vähem näeme seda sama tööd tegemas ametnikke. Muinsuskaitsealane haridus peaks olema seotud rohkem igapäevase kooliõppega, alusharidusega ja ka kõrghariduse või kutseõppega. Ja akadeemik Kalmu poolt nimetatud muinsuskaitse alusuuringud on tegelikult üks osa, mis peaks seda müüritist laduma muinsuskaitsehariduse paremaks korraldamiseks. See ei ole seadusandja küsimus, vaid sõltub igast inimesest, kelle võimsuses on selles osas midagi paremaks teha.

Teise teemana sooviksin puudutada muinsuskaitse kaasaegsust või moodsust. Sageli tundub inimestele, et muinsuskaitse on midagi halli, minevikuhõngulist, mis on kuidagi kaasajale või tänapäeva moodsale maailmale külge poogitud. See pole sugugi nii! Ja siin on üks väga lihtne ja samas väga oluline väärtushinnangute seadmise ja otsustamise koht. Nagu ka akadeemik Kalm puudutas, siis on tegelikult väga moodne teha hooneid remontides vaid parasjagu niipalju, kui on hädavajalik, ja just sellest punktist üle minemine, saab sageli riigi ja omavalitsuse poolt tehtuna ehkki paremat või parimat soovides, vanadele majadele kahjuks. Mäletate, Kalm tõi näite, kuidas rikkad soomlased vaatasid Siinmaa villat ja olid murelikud, et miks niipalju töid on selles vanas hoones äratehtud? Moodne muinsuskaitse on tõepoolest palju rohkem kinni selles, kuidas oleks mõistlik minimaalsete kuludega, nii nagu vanasti ühte või teist hoonet...
Ma palun 3 minutit lisaaega!

Aseesimees Keit Pentus
3 minutit lisaaega palun!

Liisa-Ly Pakosta
...remontida ja mitte pingutada üle. Ülepingutamise üheks näiteks on ka tänases Eesti Päevalehes Riin Alatalu poolt tõstatatud küsimus, kui ebaotstarbekas oleks mälestiste teisaldamine ühest asukohast teise.

Ja kolmanda punktina puudutaksin muinsuskaitse rohelisust või keskkonnasäästlikkust, mis sageli kipub meelest ära minema. Kui vaadata siingi majas ringi tähelepaneliku pilguga või eriti ilmekalt on seda näha näiteks Pikal tänaval Bonaparte kohviku eesruumi seinas. Siis näeb vaataja, et kaunis sageli on ümberkohandamistel sajandite jooksul kasutatud ära vana materjali nii palju, kui seda on võimalik olnud. Kogu aeg on hooneid kohaldatud kaasaja järgi ja inimese vajaduste järgi ja see vana maja ärakasutamine kõige paremas mõttes on lõppkokkuvõttes kõige keskkonnasäästlikum ja kõige muinsussõbralikum lähenemine. Need vanad hooned, mis meieni on säilinud, on säilinud tänu sellele, et inimesed on seal sees elanud, töötanud ja tegutsenud ja neid hooneid oma vajaduste järgi kogu aeg kohandanud.

Nüüd me oleme ajaloos tegelikult esimest korda selles olukorras, kus me üritame mõnda hoonet säilitada täiesti muutumatul kujul. Pikas perspektiivis ei ole see väga keskkonnasäästlik ega ka mitte võimalik, et ikka inimene vajab seda kohaldamist oma vajaduste järgi ja lõpuks säilib niimoodi terve see hoone. Ja ei juhtu, nii nagu Nissis, kus vana koolimaja kõrvale ehitati uus lihtsalt sellepärast, et selle vana hoone kohaldamine ei tundunud miskipärast mõistuspärane.

Ja need on need otsused, mida kohalikud omavalitsused ja riigiasutused igapäevaselt langetavad võib-olla sageli üldse mitte muinsuskaitsega kokkupuutuvalt. Kas ehitada uus või kasutada olemasolevat? Ma tuletan meelde, et meie rahva arv väheneb ja meil ei ole lõputult ressursse ehitada uusi hooneid. Kas katta vana tammepark uue põrandakattega viis eurot ruutmeetri eest, mis kestab viis aastat või natuke kohaldada ja parandada seda vana? Kas värvida üle sein, mis üleüldse värvimist ei vaja? Need on sellised lihtsad küsimused, aga samas väga moodsad, väga kaasaegsed, mida Euroopa kaasaegne muinsuskaitse üha rohkem arvestab.

Soovin kõikidele kolleegidele, külalistele ja Eesti rahvale siis seda jõudu ja jaksu jätkuvalt mitte ära unustada vana ja väärtuslikku ja pidada meeles seda, mida eelmised põlved head on meile edasi pärandanud. Aitäh!

Aseesimees Keit Pentus
Aitäh! Erakonna Eestimaa Rohelised esindajana palun Riigikogu kõnetooli kõnelema Maret Merisaare. Palun!

Maret Merisaar
Lugupeetud kuulajad! Minu kõne koosneks kahest osast. Esimeses osas ma natuke avaksin looduslike pühapaikade kaitsmise vajaduse teemat ja teises teeksin mõningad ettepanekud seoses pärimuskultuuriga. Minu küsimusele enne vastas härra Kalm küllaltki ettevaatlikult, et looduslike pühapaikade võimalik kaitse alla võtmine võiks olla ju tõesti kõne alla tulev seoses vaimse kultuuripärandi kaitse konventsiooniga. Samas me teame, et Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskus esitas juba 2008. a Muinsuskaitseametile ja 2009. a Kultuuriministeeriumile ettepaneku looduslike pühapaikade regulatsiooni loomiseks, kuid kahjuks jäeti need ilma mingeid põhjendusi esitamata arvesse võtmata. Sellega jäeti arvestamata ka neid ettepanekuid toetanud taara- ja maausuliste kodade inimeste arvamused.

Praegu saavad looduslikud pühapaigad sageli kannatada või isegi hävivad seetõttu, et nende kaitsmise ja haldamisega seotud küsimused pole õiguslikult selgesti reguleeritud. See omakorda piirab Eesti rahvausu traditsioonide järgijate põhiseaduslikku usuvabadust ning pidurdab ka regionaalarengut. Kultuuriministeeriumis on 2008. aastal kinnitatud küll looduslike pühapaikade arengukava, kuid selle täielikuks rakendamiseks ei ole piisavalt rahastust. Mõned väljavõtted sellest tegevuskavast. Lk 17 ütleb, et pühapaikade ebamäärane õiguslik seisund põhjustab ühiskonnas asjatuid vastasseise, pidurdab regionaalarengut, takistab pühapaikade ja nendega seotud vaimse kultuuripärandi kaitsmist ja taastamist ning tekitab probleeme põlise loodususu traditsioonide järgimisel. Lk 22 ütleb, et arengukava eesmärk kaks on tulenevalt seadustest ja rahvusvahelistest lepetest on Eesti riigil kohustus reguleerida looduslike pühapaikadega seotud küsimused viisil, mis tagab nende ja nendega seotud materiaalse ja vaimse kultuuripärandi ning loodusväärtuste uurimise, säilimise, taastamise ja edasiandmise järeltulevatele põlvedele ning tagab usuvabaduse ja võrdse kohtlemise põhimõtete teostamise. Eelnevast lähtudes on käesoleva arengukava üks tähtsamaid ülesandeid teostada pühapaikadega seonduvate õigusaktide ja pühapaikade kaitse korralduse analüüs ning täpsustamine. Menetlemises olevas muinsuskaitseseaduse muutmise eelnõus ei ole looduslikke pühapaiku mainitud. Siiski, seaduseelnõu seletuskirjas on öeldud, et kultusekohad hõlmavad ka looduslikke pühapaiku.

Teiseks siis räägiksin mõningatest muudest ettepanekutest, mida saaks Eesti riik teha, kui majandus hakkab jälle arenema ja me saaksime midagi rohkem pärandkultuuri jaoks ära teha. Me lähtume oma ettepanekutes Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulist, mille kohaselt on Eesti Vabariigi eesmärk Eesti rahva, kultuuri ja keele kestmine üle aegade. Pärimuskultuur on Eesti rahvusliku identiteedi allikas ning rahvuse ja kultuuri tuum, millest ammutab inspiratsiooni kaasaegne rahvuskultuur. Pärimuskultuuri kandvad nähtused, kogukonnad ja inimrühmad vajavad Eesti Vabariigi erilist seadusandlikku ja rahalist toetust. Kultuuriruumi arendamine arendab proportsionaalselt kogu riigi heaolu ja võimekust.

Arvestame sellega, et riiklikus eelarvepoliitikas on kultuurivaldkond olnud krooniliselt alarahastatud. Kultuurivaldkonnas on omakorda äärmiselt alarahastatud pärimuskultuuri erinevad valdkonnad, nagu näiteks talurahvaehitus, looduslikud pühapaigad, piirkondlikud kultuuriruumid. Kultuuriministeeriumi osa kogu riigieelarves on pidevalt langenud, olles vastavalt 2000. aastal 3,5% ja 2009. aastal 2,7%. Setudel ja võrokestel pole ühtegi emakeelset lasteaeda, alg-, põhi- ega keskkooli. Palun 3 minutit lisaaega!

Aseesimees Keit Pentus
Kolm minutit lisaaega, palun!

Maret Merisaar
Senise eelarvelise toetuse juures kuulub kihelkondlike "Vana kandle" regilaulukogumike koostamiseks ja väljaandmiseks üle 400 aasta. Valdav enamus Euroopa ulatuses haruldasi ja rahvusliku identiteedi jaoks üliolulisi ajaloolisi looduslikke pühapaiku on kaardistamata ja riikliku kaitseta. Pühapaikade erakorralisteks ja kiireloomulisteks päästetöödeks mõeldud Kultuuriministeeriumi valdkondlik arengukava on seni rahastatud 1/5 ulatuses. Kogu talurahvaarhitektuurist on tagatud üksnes rehetarede uurimine, hoonete taastamiseks, kaitsmiseks ja väärtustamiseks ei jätku vahendeid.

Ja mõned ettepanekud. Tagada looduslike pühapaikade arengukava täiemahuline rakendamine ja jätkamine, kuni selle eesmärgid on täidetud. Muu hulgas luua kultuurimälestiste hulgas eraldiseisev looduslike pühapaikade rühm. Viia muinsuskaitseseadusesse loodusliku pühapaiga mõiste, võtta vähemalt osa säilinud ajaloolistest pühapaikadest riikliku kaitse alla, kanda looduslike pühapaikade arengukava riigieelarves eraldi reale ja kindlustada arengukava eelarve täitmine, näiteks 2011. aastal 7,1 ja 2012. aastal 8,2 miljonit krooni, ja koostada 2013. aastal kehtima hakkav järgmise perioodi arengukava. Tagada talurahvaarhitektuuri uurimise, taastamise, hoidmise ja väärtustamise riiklike programmide loomine ja täiemahuline rakendamine. Taotleda suitsusauna ja looduslike pühapaikade kandmist UNESCO vaimse kultuuripärandi nimistusse, tagada riiklik tugi nende uurimiseks, hoidmiseks ja väärtustamiseks. Suurendada oluliselt piirkondlikele kultuuriruumidele määratud eelarvelisi toetusi. Luua Kultuuriministeeriumis pärimuskultuuri osakond, mis kavandab ja korraldab koostöös põliskogukondade ja pärimuskultuuri kandvate ühendustega selles valdkonnas riiklikku tegevust. Luua üldhariduskoolides pärimiskultuuri õppeaine, tagada regilaulu kui Eestile eriliselt omase laulutüübi uurimise, viljelemise ja väärtustamise riikliku tegevuskava loomine ja täiemahuline rakendamine. Ja viimaseks:  tagada põlisrahva traditsioonide ja elatusalade jätkamiseks vajaliku riikliku tegevuskava koostamine ning täiemahuline rakendamine, sealhulgas põliste tavade järgimist seadustav õigusregulatsiooni loomine. Näited: kuuritsapüük Lämmijärvel, randlaste kalapüügi eelisõigus, hülgeküttimine läänerannikul, pühapaikade hoidmine rahvuslike tavade vaimus, võimaluse loomine ajalooliste pulmatavade järgi sõlmitud abielude ametlikuks registreerimiseks ja talukalmistute loomine. Aitäh kuulamast!

Aseesimees Keit Pentus
Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Igor Gräzini!

Igor Gräzin
Head allesjäänud kolleegid! Kaheksa minutit, kui tohib.

Aseesimees Keit Pentus
Kaheksa minutit, palun!

Igor Gräzin
Ettekande pealkiri on "Tervemõistuslike juristide vastus kolleeg Mark Soosaarle". Nagu ma aru sain, nõudis väga suurt julgust suure kambaga nõuda Eesti põhiseaduse muutmist. Ma väidan, teatavat julgust nõudis ka kümmekonna juristi kategooriline vastuseis, et Soosaare parandust ei tohi olla. Ja see oli ka päris hirmus. Ma nüüd seletan ära, milles asi, et see asi oleks vähemalt protokollis kirjas. Nimelt, enamik minu kolleege, juuraharidusega inimesi, meie nimelt leiame, et inimkonna kultuur, vaimuvara, kultuuripärand jne ei ole ainult mört, tellis ja tammepuud, vaid ka inimese mõtlemine, mälu. Me kirjutame luuletusi, räägime muistendeid ja muu hulgas me kirjutame ka seadusi. Me oleme kirjutanud sellise seaduse, mis on kestnud kauem, kui kestab enamik hiiesalusid, me oleme kirjutanud Rooma õiguse, ja see on see aeg, kui enamik tammesid ilma RMK abita on juba maha mädanenud, sest Rooma õigus kestab kauem ja teda ei saa laudadeks saagida.

Ma arvan, et üks Eesti vaimuvara osi on Eesti uskumatult kihvt ja kõva põhiseadus, mis, tõsi küll, läbi kahe küllaltki radikaalse muutuse, on toonud meid tänase riigi juurde. On saabunud aeg, kus Eesti põhiseadust tõesti enam peaaegu vaja ei ole, aga juristina ja põhiseaduskomisjoni liikmena ma ütlen: mul on väga hea meel näha, et Eesti põhiseadus läheb ajaloo areenilt ära püstipäi, rahvale otsa vaadates, kui Eesti vaimuvara saavutus, mis ei ole kindlasti väiksem Kalevipojast. Ja sellepärast on mulle psühholoogiliselt, orgaaniliselt ja professionaalselt täiesti vastuvõetamatu see, kui Eesti põhiseadust tahetakse alandada sel teel, et me nagu vabandame: vabandage, et me siin veel oleme. Meie põhiseadus ju mingit kultuuri ei taha, aga nüüd me veel siis enne lõppu parandame enda veel ilusaks, et me surnust peast paremad välja näeksime. Ja selles ongi nende põhiseaduse parandajate ideoloogia. Tähendab, selle asemel, et öelda, on olemas Eesti riik, on olemas Eesti põhiseadus, nüüd on Euroopa Liit ja siin tulevad teised asjad, me hakkame ajalugu ümber kirjutama. Ja kuna, nagu ma aru sain, väga suur osa muinsuskaitsest on pühendatud eeskätt väga sellistele materiaalsetele väärtustele - kellu, betoon, palk jne –, siis teate, väiksed asjad rikuvad ilusa asja ära. Minu arvates moodsate kempsupottide kasutamine stalinistliku Sillamäe keskmes on kultuuriliselt õudne. Nagu pooled poesildid ja putkade kujundused Tallinna vanalinnas – nad lihtsalt ei sobi sinna. Raekoja platsi lähedal tuleb tänavale välja ukselink, mis on tehtud sünteetilisest materjalist. Sellest ühest ukselingist aitab, et minu mulje vanast Tallinnast on kapitaalselt muutunud. Ja nii nagu plastmassist ukselink või aknaraam lõhub ära Tallinna vanalinna, nii lõhub põhiseaduslikkuse kõrge idee ära odavavõitu propagandistlik kampaania, milles juriidiline tähendus ju puudub. Ma tahaksin, et need inimesed, kes nii kergekäeliselt olid nõus Eesti põhiseaduse kallale minema, et nad siis näitaksid nende põhiseaduse inimeste peale näpuga, ja öelge, kes meist juristidest on siis tõeline kultuurivaenulik inimene ja mats. Või me arvame, et Eesti rahva kultuuri üks kõige väärtuslikumaid aardeid on põhiseadus, ka siis, kui ta ei kehti, sest ta on üks osa meist kui rahvast. Aitäh!

Aseesimees Keit Pentus
Aitäh! Urmas Reinsalu, palun! 8 minutit palun!

Urmas Reinsalu
Hea Igor! Ma pole sinu lähenemisnurgaga sugugi nõus! Ja seda ütlen ma juristina, olles andnud samuti allkirja selle põhiseaduse muudatusele. Ma arvan, et see eesmärk, mis oli sedastatud selles põhiseaduse muudatuses, on õige ja põhiseadus oma iseloomult on tegelikult riigi kui elava organismi toimimise raam ja alusvundament. Mulle jäid täiesti arusaamatuks need sinu kehtiva põhiseaduse eitamise seisukohad, otsekui põhiseadus on oma aja ära elanud ja tegemist on mingisuguse surnud rudimendiga. Ma pole sellega absoluutselt nõus!

Eesti on sõltumatu riik, kus kehtib tema põhiseadus ja see, et me pole põhiseadust Euroopa Liidu õiguskorras piisavalt arendanud, sealhulgas ka põhiseaduse kaitse klauslit määratlenud, on selle saali töö ja mitmetel juhtudel ka tegemata jätmine. Mis ei tähendaks seda, otsekui põhiseaduse alusel meie õiguskord ei toimiks ja kohtud õigust ei mõistaks ja ülejäänud seadusandja seadusi ei looks.

See põhiseaduse muudatus oma eesmärgiga sätestada Eestis põhiseadusliku väärtusena kultuuripärandi kaitse on väga oluline just nimelt kosmopoliitses ja muutuvas maailmas, mis tähendab kultuuri ja traditsioonide hoidmist ja säilitamist. Viide sellele, et tegeldakse otsekui mingisuguste kinnisvaraliste probleemidega, siis ma arvan, et just nimelt ka Trivimi Velliste on seda selgelt kommenteerinud, et seda seadusesätet on käsitletud just nimelt laiendavas tähenduses kui kultuuripärandit. Nii et sa oled eksiteel Igor! Mul on seda kahju öelda oma vanale õpetajale, et põhiseadus on sellise kategooria dokument, et selle väärtust me peame hoidma ja selle kestvus on üks tema töökindluse tagatis. Mis tähendab seda – ja siin ma olen sinuga nõus! –, et üleskutset põhiseadus tervikuna prügikasti visata, on meile täiesti vastuvõetamatu. Üleskutse, et väita seda, et meie põhiseadus enam ei kehti, on meile samuti täiesti vastuvõetamatu, aga küsimus sellest, et põhiseadust ei võiks n-ö üksikute novellide kaupa arendada Eesti rahva püsimise ja Eesti kultuuri püsimise huvides, siis ma arvan, et seda me võime, peame ja oleme suisa kohustatud tegema oma pikaajalisi eesmärke silmas pidades. Ja see ei ole mitte juriidiline kategooria, sest kui minna tagasi Rooma õigusesse, siis ma ütleksin, et kultuuripärandi või üldse kogu mälu püsimisele ja taastootmisele on tegelikult juba tavaõigus, õiguse enda olemus suunatud.

Nii et, Igor, siin on meil põhjust väga tõsiseks järelemõtlemisks. Väga tõsiseks järelemõtlemiseks! Ja ma arvan, et ... (Igor Gräzini vahelehüüe) See ei ole ähvardus, Igor, see on üleskutse ja see on sõbralik üleskutse ja ma sirutan sulle alati sõbrakäe. Aitäh!

Aseesimees Keit Pentus
Kõned on peetud, sellega lõpetan läbirääkimised. Ja tänan kõiki arutelus osalejaid! Arutelu olulise tähtsusega riikliku küsimusena kultuuripärandi kaitse teemal on seega läbi.
Head kolleegid, kuivõrd me pikendasime tänast istungit antud päevakorrapunkti ammendumiseni, siis on sellega läbi ka tänane istung.